horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Vanamehe armuleek

Minu armastuse lugu algas juba palju aastaid enne kui ta päriselt minuni jõudis. Ma tundsin, et ta on minu ellu sisse kirjutatud, aga kuidas ja millal ma teda kohtan, jäi esialgu mõistatuseks.

Sa olid seda naist kaks korda suudelnud, suudelnud kirglikult nagu armunu, kes armus esimesest silmapilgust.
Esimest korda juhtus see, kui me mõlemad osalesime asutuse näiteringis ja peale ühte proovi näitas ta oma tööruumi. Järsku seisime teineteise ees ja hetk hiljem olime teineteise embuses. Kas sellest silmapilgust võis kuskile südamesoppi peituda millegi suure algus? Aga see imeline hetk lõppes sama kiiresti kui oli alanud.
Me nägime teineteist kordi, sest elasime ühes majas. Ehk jahutas meie kirge see, et olime mõlemad abielus ja tundsime teineteise kaasasid.
Möödusid kuud ja kuudest said aastad. Vahetevahel nägime teineteist, ajasime mõne sõna juttu ja sellega meie kohtumised piirdusid.

Embus uusaastaööl
Ühel uusaastaööl väljas olles kohtusime üle mitme aja teineteisega. Meil oli majarahval kombeks uusaastaööl väljas korraks kokku saada, et üksteisele head aastavahetust soovida. Me olime ju ennegi abikaasaga uusaasta- ööl väljas käinud, aga ju siis saatus ei tahtnud, et silmapilgukski kohtuksime.
Üksteise peredele uue aasta soove edastades kutsusid nad meie pere pidu enda pool jätkama. Mainisin, et mul on sõber abikaasaga külas. Tulge aga kõik, meil ruumi ja külakosti küllaga.
Suures õnnesoovide segaduses, nagu ikka rahvahulgas, leidsime endid mingil arusaamatul põhjusel esikus, kus polnud ainsatki hinge. Hetkega olime teineteise embuses ja kirglik suudlus vallutas meid unustamatult.
Meil ei olnud sõnu ja kas neid oligi vaja, meil oli antud momendil hea ja meeldiv olla. Tuli lahkuda teineteise embusest, sest teised võisid meie äraolekut märgata. Sulasime rahvahulka, nagu poleks midagi juhtunud.
Kas oli see õhtu märgiks, et kunagi peavad meie teed ristuma? Miks saatus meid jällegi üle hulga aja kokku viis? Miks oli seda vaja?Ma ei leidnud nendele küsimustele kohe vastust. Keegi pidi meie saatust juhtima. Kas olid need meie inglid?
Jällegi möödusid aastad. Ma olin töökohta vahetanud, tegemisi oli palju. Lühiõpigud Soomes. Uues asutuses seadmete monteerimine. Seegi juhus ei viinud meid kodumaja juures kokku. Kust tuli see südame tahtmine temaga kohtuda? Pidin teda nägema, hing lausa valutas. Jällegi küsimused, nagu elus saaks edasi ainult nende toel. Kus ta oli, mis oli temast saanud?
Käisime näiteringiga, õigemini nende tegelastega iga paari aasta tagant koos, meenutamas oma aastatetaguseid tegemisi, aga teda ei olnud seal. Kas ta ei olnud nendest teadlik, või oli ta üldsegi meie linnast lahkunud. Hakkasin selle asjaga tõsisemalt tegelema.
Küsisin sõbralt, kas ta teab midagi meie ühise tuttava käekäigust? Miks ta meie üritustest osa ei võta? Sain niipalju teada, et kuskil rannarajoonis uue elukaaslasega pidi tema elu praegu kulgema. Rohkemat ei pidanud ta teadma, seegi info olevat olnud tema juhuslikust kohtumisest turul. Nüüd tekkis lausa haiglaslik huvi teada saada tema elust, olust. See oli isegi hea uudis, et ta elab meie linnas. Huvitav, miks ta oma abikaasat lahku läks, tundus nii viisakas ja tore mees olevat. Muidugi, ega väline hiilgus veel sisemist olemust näita. Kõige paremini oskaks nendele küsimustele vastata tema ise. Hakkasin pärast tööd iga päev linnas jalutamas käima, konkreetse sihiga kohtuda südame igatsuste daamiga. Öeldakse, visadus viib sihile ja tõsi, seekord see toimis. Minu igapäevane ring: rand, kesklinn, rand hakkas lõpule jõudma, kui bussijaama juures kohtusime. Kallistused, musi ja jutuajamine võis alata. Kuna tal antud momendil aega näis olevat, suundusime ühte mugavasse kohvikusse, et meeldivalt juttu ajada.
„Miks sa meie ühistest kokkutulekutest osa ei võta?“ küsisin nii jutu jätkuks.
Mainis, et pole teadlikult midagi eiranud, aga keegi pole talle seda isegi teatanud.
„Ehk ei teadnud keegi sinu asukohta või siis telefoninumbrit?“
„Teadis küll, isegi su sõbral on minu telefoninumber, kohtusime juhuslikult turul ja ma andsin selle. “
„No näed, ei tasu olla nii veetlev naine, et isegi mu sõbrad ei soovi mainida teie ammustest sidemetest.“
„Ah, mine põrgu ja keeda seal suppi selle jutu peale. “
Siis olevat tema töökohast teadlik üks naine meie pundist, kes kindlasti nendest kokkutulekutest osa võtab. Hakkasin meenutama selle naise ja minu sümpaatia vahelisi suhteid, siis neil oli vist pigem antipaatia teineteise vastu, ka osade jagamise või armukadeduse pärast. Muidugi, see on ainult minu oletus. Mis puutub aga sõbra mitteteatamisse, siis selle uurin välja.
Rääkisime veel tühjast-tähjast ja nagu iga hea asi saab kiirelt otsa, siis juhtus see ka meie ajaga. Nii lahkusime teineteist kallistades ja andes lubadusi kindlasti kohtuda. Alles mõni hetk hiljem taipasin, et meie uus kohtumine ei saagi ju toimuda, kuna me ei andnud teineteisele telefoninumbreid ega aadresse.

Mu abikaasa lahkumine
Ühel päeval, kui kohtusin sõbraga, küsisin, miks ta pole meie ühist tuttavat daami näiteringi kokkutulekutest teavitanud. „Sul pidavat tema telefoninumber olema. “
„Jah, kuskil oli, aga ma ei pannud seda telefoni, kirjutasin ta kuhugi paberitükile. Aga ma püüan selle üles otsida, “ lubas ta. Tahtsin, et ta seda kindlasti teeb, kuna meil pidi lähitulevikus jälle näiteringiga kokkusaamine toimuma. Ja see on võimalus kohtuda unelmate unistusega.
Aga see võimalus, et sõbra käest andmeid saada, kukkus ära, sest ta oli selle paberitüki kuhugi ära kaotanud. Mis parata, tuli uusi võimalusi otsida.
Möödusid jälle nädalad, unistades kohtumisest, tema silmasärast, embustest, suudlustest. Kus ta on, saatus, vii meid uuesti kokku!
Ühel päeval oli mul asja Papiniitu, mõtlesin, et käin ka säästukast läbi, kuna vajasin sidruneid. Ja seal ta ukse ees seisis, sõbrannaga juttu ajamas. Meie pilgud muutusid selliseks nagu maol, kes on kohe valmis oma saaki alla neelama. Sõbranna jättis temaga hüvasti ja taipamata, mis juhtus, olime teineteise embuses, ega huuledki millestki heast ilma ei jäänud. Meie meeldivat pani tähele ka kaupluse turvamees ja naeratas. See oli hea enne meie uuteks kohtumisteks.
„Täna on mul üsna kiire, sest pean öisesse vahetusse tööle minema, aga enam me teineteisel kaduda ei lase. “ Vahetasime teineteisega telefoninumbrid. Sain ka teada tema ühest töökohtadest, kuna ta käis kahel kohal tööl. Nüüd teadsin, et tal on väikenegi huvi minu vastu, niisiis on mul lootust teda rohkem näha ja tundma õppida.
Minu abikaasa oli suviti maal. Talle meeldis hoolitseda oma lillede eest. Nende keskel oli ta õnnelik. Mina olin linnas, sest käisin veel tööl, et veidi lisaraha teenida. Kõik puhkepäevad viibisin maal oma mesilaste ja jäneste eest hoolitsedes. Jänesed meeldisid ka talle, sest need andsid hingerahu, mida ta väga vajas oma haiguse pärast. Päev-päevalt tema haigus süvenes ja me ütlesime, et lähme arsti juurde.
„Mis nad ikka teevad, olen seal ju mitu aastat oma peavalusid kurtnud. “
Lõpuks saime ta nõusse ja viisime EMO-sse. Selgus tõsiasi, et tal on raskekujuline peaaju kasvaja. Ise ta seda küll ei tundnud, mõistus ja optimism olid nagu tervel inimesel.
Tema raske haigus aina süvenes. Me hoolitsesime tema eest kuidas suutsime, aga on asju, mille üle meil pole võimu midagi muuta. Ta mainis mulle mitmel korral, et laseksin enda elul edasi minna, keegi peab inimese kõrval olema, kui tal on abi vaja. Ja ükskord me saame nagunii ju kokku, olgu see taevas või hingederiigis. Nii ta mõne kuu pärast lahkus vaikselt ja valudeta, võttes kaasa oma hea südame.

Leinaja armastus
Möödusid päevad, nädalad, tundsin vajadust kellegagi suhelda. Tundsin, et ka süda lubab mul talitada nii, nagu õigeks pean ja ma võtsingi ühendust heaks tuttavaks saanud daamiga. Ta oli minuga nõus kohtuma ja palus, et ma talle õhtul vastu läheksin. Mõtlesin iseenesest temaga kuskile baari minna, aga kohtudes ta ütles, et lähme tema juurde. Pidin küsima midagi mehe kohta, kui jätsin selle targu tegemata. Kui kutsutakse, ju siis kõik on korras. Õues toimetas küll keegi, ma isegi tundsin teda veidi. Olime ühes asutuses aastakümneid tagasi tööl olnud. Teretasin viisakalt ja mu kaaslane kutsus mind edasi.
Nii mehest möödudes ja mõtteid mõlgutades jõudsime tubadesse, mis olid kunstipäraselt sisustatud ja kujundatud. Tundsin meeldivat aurat. Tunne oli, nagu oleks koju saabunud. Ta keetis kohvi, tegi mõned võileivad. Ka rummipudel ilmus lauale. Meie koosolemine tõi südamesse sooja tunde.
Veidi aega istunud, küsisin:“Kas see mees väljas oli su elukaaslane ja kas mingit pahandust sellest ei tule, et võõrad mehed toas istuvad?“
„Mitte midagi taolist, sest ta ei ela siin. Riietub lihtsalt ühes toas, kui hoovipeal töökojas töö lõpetab. Ta teeb siin mõned tunnid peale oma põhitöö sepiseid. Me elame juba neli aastat lahus. Mul on kolm tuba kasutada, tema kasutab ühte. Tal on juba ammu uus elukaaslane ja elab tema juures. Kuna korter on meie mõlema oma, siis keelata tema kohalolekut ma ei saa. “
Jutuajamiste käigus möödus aeg märkamatult. Tarvitasime mõõdukalt ka alkoholi ja tunne oli imeline, olin õnnelik, et sain tema seltsis mõned tunnid veeta.
„Aeg on juba hiline, pean minema hakkama. Tänan sind meeldiva õhtu eest, ehk kohtume lähiajal uuesti. “
Siis vaatas ta mulle sügavalt silma ja ütles, et kui soovin, võin ööseks tema juurde jääda. Seisin nagu ausammas, mis on kunagi kallis ja kuulus olnud, aga nüüd vaikib. Veidi ennast kogudes ütlesin, et kui ma talle tüli ei tee, siis heameelega jääksin.
Märkamatult, sõnu tegemata, olime teineteise embuses. Mõtlemata, mida me võime või mida me ei või. Olime kui janused kõrbes, kes pole nädalaid kaevu juurde saanud. Tundsime vastastikku, et vajame neid unustamatuid hetki.
Ootuste ja lootuste tund oli minu jaoks saabunud. Kolmkümmend viis aastat kuskil südamesopis peidus olnud tunne leidis väljapääsu. Mõni tund und, kui seda uneks saab nimetada ja jälle kordus sama meeletu suudluste ja kallistuste jada. Meeletu on see armastuse maailm. Olles vanuses, kus mõistus peaks ütlema vanamehele, et armastuse lainel tuleks puhkusele jääda, läheb vana hoopis hulluks. Muidugi. Et selleni jõuda, peab olema ka naine, kes sind soovib samavõrd kui sina teda. Ja et temagi ootused ja lootused saaksid meeldivalt tasutud.

Ta töötas oma unistuse nimel
Hommik ei olnud päikesepaisteline mitte ainult õues, vaid ka meie mõlemi silmis. Hommikukohv joodud, oli aeg minna maiste asjadega tegelema. Meie vahele oli tekkinud sild argipäevast paradiisiaeda.
Kohtusin endiselt oma südamedaamiga. Kindlasti mõistaks mind pool maailma selle eest hukka, aga ta aitas mind palju. Mul oli inimene, kellega sain kõigest rääkida. Mul oli vaja ta lähedust. Me ei käinud pidudel, olime tema meeldivas ja mugavas kodus.
See õhtu kulges õrnuses ja muusika saatel tantsides. Meie riided, mis meid segasid, olid leidnud uue asukoha. Ta hakkas oma vigu üles lugema. Küll üks koht oli liiga kõhn, teine paks.
Ütlesin: „Oled selline nagu mina sind tahan ja sinu kriitika enda kohta mulle ei loe. “
Ma ei tea, kas naistele mõni kompliment öelduna ka positiivselt mõjub, aga tema silmist ma ei osanud välja lugeda ei üht ega teist. Kuid siiski tundsin tema keha kumerusi tihemini enda vastu liibuvat. Järelikult mingi tulemus sõnadel ikka on.
Nii möödusid tunnid ja meil oli aeg unematit külastada. Ta soovis, et võtaksin ta kõvemini kaissu, selle nõtke, hapra keha, mida ma iga päevaga üha rohkem ja rohkem olin armastama hakanud. Selle öö veetsime teineteise kaisus kõvasti kinni hoides, nagu kartes, et keegi soovib meid teineteiselt ära võtta. Hommikul tõustes olin kõige õnnelikum inimene siin murederohkes maailmas. Tema näoilmest võisin aimata sama.
Ta oli hakanud oma unistusi täide viima. Tema ammune plaan oli see, et kui pensionile jääb, loobub ühest töökohast. Aastaid ühest töökohast teise pendeldamine võib lõpuks tervisele mõjuda. Aga kahel kohal töötamist oli tal vaja oma unistuse täideviimiseks. Nimelt soovis ta nii kiirelt kui võimalik siit ära kolida.
Olin saanud talle nii lähedaseks, et ta usaldas mulle korterivõtme. Et ahjuküttega korteris oli vaja sooja saamiseks ka ahjusid kütta, võtsin vahetevahel selle meeldiva toimingu enda kanda. Meeldiv oli ahju ukse ees soojendada ja omi mõtteid mõlgutada. Kui ta lõpetas päevase vahetuse, ootasin õhtul kannatamatult tema tulekut, et pakkuda toitu ja magustoiduks üht suudlust.
Ühel päeval ütles ta mulle, et ta soovib mõne päeva üksi olla. Mõistsin teda täielikult. Viimasel ajal nii palju endast andnud ja kulutanud, oli see loomulik. Oma teisel töökohal pidi ta veel jõulupidu organiseerima, mis sugugi ei olnud lihtne ülesanne nende inimestega, kes vajasid hoolitsust ja südamesoojust.
Nelja päeva pärast ta helistas, et läheb küll tööle, aga kui võimalik, tulgu ma enne läbi. Siin ei saanud teist kutset ootama jääda. Mõne minuti pärast olin valmis sõitma oma unistuste maailma.
Kui kohale jõudsin, puhkas ta voodis. „Palun, tule mu kõrvale, tahan su kaisus olla, “ olid ta ainukesed sõnad. Meie vahel oli midagi uskumatut, kuidas võib ühe inimesega nii hea olla? Saatsin ta õhtul tööle ja läksin ööseks tema korterisse. Kütsin ahjud ja heitsin voodisse, kus oli alles tema hingus, soojus, milles oli hea uinuda.
Nii möödusid meie mõlema päevad. Ta ajas omi asju. Polnud kerge leida panka, kes pensioniikka jõudnud inimesele laenu annaks. Summa ei olnud küll suur ja ka töökoht oli olemas, aga tõestama pidid kümnete allkirjade ja dokumentidega, et oled ikka inimene, mitte metsloom metsas.
Korter oli tal teises linnas juba valmis vaadatud ja asi seisis ainult raha taga. Vaatamata ühest töökohast loobumisele ja öiste vahetuste ärajäämisele, oli see pingeline aeg. Nüüd pidi ta teisel kohal täiskohaga tööl käima ja see oli väga vastutusrikas amet. Kindlasti läks veidike kergemaks, aga aastatega siisejuurdunud elukorraldus võttis oma veel mitmeid kuid.

Anna mulle aega!
Tegevjuhina pidi ta oma hoolealustega osa võtma ka paljudest üritustest vabariigi piires. Nii et aeg ja närvikulu käisid tema töö juurde. Helistasin talle alati, kui ta kaugemal viibis. Et kuidas tal õhtu läks, kas tantsis kellegagi. Ta vastas alati, no muidugi, mis seal hotellitoas või saalinurgas konutada. Tegelikult seda polnud, ta pidi oma hoolealuseid kantseldama ja vaatama, et nendega kõik korras oleks. Aga vanamehe südamesse oleks nagu okas torgatud. Oh seda vanameest, arvab, et sai endale kellegi kätte ja peab teda enda omandiks. Aga ini­mene ei ole asi, et see on sinu oma. Suhe on vastastikune soov teineteist usaldada ja austada. Kui need asjad on olemas, siis pole vajadust okkaid südamesse korjata.
Palju muret ja närvirakkude kulutamist sai lõpuks tasutud. Oli pangalaen, oli ka korter, aga sellele tuli põhjalik remont teha. Püüdsin teda abistada, niipalju kui minu mõistus ja võim lubas. Aga ühel päeval tabas mind nagu välk selgest taevast, kui ta ütles, et me peame ikka lahku minema. Olin keeletu! Mis juhtus? Miks nii õnnelikult alanud suhe järsku põhjuseta katkeb?!
Pisarad voolasid nagu mõnel neitsil, kes on süütuse kaotanud, kas siis õnnest või hirmust. Jõudsin  veel kõvemal häälel : „Ära jäta mind maha!“ öelda ja vajusin siis nagu tühjaks läinud õhupall kokku. Ta vaatas mind imelikul pilgul ja lahkus. Istusin nagu peksasaanud koer, saba jalgevahel,ennast liigutamata.
Ma ei olnudki võimeline sellises seisukorras mõtlema, kus olin vea teinud, see pidi ikka tõsine eksimus minu poolt olema. Suur ja ilus suhe, ma arvan, et ka tema mõtles nii nädalaid tagasi, oli kui seebimull lõhkenud.
Kümme-viisteist minutit ära olnud, tuli ta võileivataldriku ja kohvikannuga minu juurde tagasi. Jõime kohvi, sõime võileibu ja selle toimingu käigus julgesin küsida, mis toimub.
„Ma ei tea, mis meist saab, aga praegu soovin jälle üksi olla. Olen nii palju nende asjaajamistega ennast tühjaks pigistanud, et teen sulle oma olemasoluga haiget. Arvasin, et saan uue suhtega hakkama, tahtsin seda. Ma pole neli aastat kellegagi sellises suhtes olnud. “
Aga meil oli ju hea, meie vahel oli kõik, millest inimene võib unistada: armastus, õrnus, teineteisemõistmine. Kuidas on võimalik kuude viisi kogutud tunded ühe hetkega prügikasti heita?“
Siiski andis ta lootust, et kõik võib veel muutuda. „Palun anna mulle aega, “olid tema lohutavad sõnad nagu palsam südamele. Tõusin veidi pare­mas seisus, kallistasin, lubasime teineteisele helistada ja ma lahkusin.
Möödusid päevad ootuste ja lootuste tähe all. Üks telefonikõne temalt muutis minu südamerütmid jälle õige sagedusega tööle. Olime jälle koos, unustades selle,mis oli.
Aitasin oma kallil inimesel remontida ta uut korterit. Palju aega kulus vana tapeedi eemaldamiseks. Mõnel seinal oli neid seitse kihti. Aga see aeg,mi sinna kulus, oli minu jaoks meeldiv. Sain olla tema kõrval ja nautida armsa inimese lähedust. Natuke sai abiks olla ka minu poeg, kes pahteldas lage, mis oli küllalt ebatasane. Tema pojad paigaldasid laminaadi. Sõbranna aitas tapeetimisel ja varsti võis kolimine alata.
Armastus on kui orhidee, kui oskad ta eest hoolitseda, näitab ta oma ilu ja võlu sulle aastaid. Aga kui unustad ta eest hoolitseda, jätad ta unarusse, närbub ta kuudega. Aga kuidas tema eest hoolitseda, seda peab tunnetama süda, pead olema klaverikunstnik, kes oskab õigel ajal klahvile vajutada. Armastust ei saa keelata ega käskida, ta kas on või ei ole. Sa tead, et sinu armastus on tõene, aga kas sellest ka hoolitakse ja kui kaua ta kestab, seda sa ei tea. Armastus on imeõrn, ta algab südame õitselepuhkemisega ja võib puruneda teadmata põhjusel kristallklaasina tuhandeks tükiks.

Miski on valesti
Aeg läks ja üha rohkem soovis ta üksi olla. Mõistsin teda, sest tema töö oli küllalt pingeline. Midagi hullu ju ei juhtunud ja kuu aja pärast sõidame juba Austriasse. Mul oli selle reisi üle ääretult hea meel, esiteks polnud ma Euroopas käinud, teiseks oli mu bussinaaber armas inimene. Sellel reisil olid tal küll töökohustused, aga ööd kuulusid meile.
Austria pealinn Viin jättis kustumatu mulje, võtsin sealt endasse nii palju häid mälestusi kui suutsin. Kui mul tuleks elus kellelegi abieluettepanek teha või vähemalt kihlasõrmus kinkida, teeksin seda nimelt Viinis. Päevad möödusid kiirelt ja oli jälle aeg kodu poole sõitma hakata. Öeldakse, kui soovite inimesest rohkem teada saada, olge temaga koos mõned päevad reisil. Meie katsumus läks minu arvates hindele viis pluss.
Kodus olles tekkis meil küll mõnepäevane paus, kuid ta helistas mulle iga päev, nii et meie suhe püsis õigel kursil.
Jälle mitmed päevad lahusolekut, midagi oli nagu tema sisemuses muutumas. Tuli suhet turgutada. Ostsin kümme valget ja kümme punast roosi ja saatsin need ta töö juurde. Ei näinud tema reaktsiooni, aga lilled on ju alati naisi erutanud.
Reedel lubas ta endale töö juurde vastu minna, et pärast poeskäiku tema juurde minna. Kohtumisel tänas rooside eest ja tema ilmest ei osanud midagi – ei head, ei halba välja lugeda.
 Tundsin endas mingit vastuolu. Suhe hakkas kreeni kiskuma, nagu laev tormisel merel. Seisis küll pinnal, aga õiget kurssi oli raske hoida. Õnneks ei olnud olukord vist nii ohtlik, et laev põhja läheks. Ta helistas, et kohtume laupäeval. Reede oli muutunud laupäevaks, aga selles polnud midagi taunitavat. Oli ikkagi hea tunne, et kohtusime. Ta oli mu sees ja süda ei tahtnud teda kuidagi sealt ära lasta. Oli jälle üle mitme aja tore õhtu. Julgesin küsida, mis põhjustas meil harvemad kohtumised. Tunnen muret, isegi ööd jäävad magamata. Kas olen midagi valesti teinud? Kirjutasin vahest mõne rea oma tunnetest ja viisin postkasti. Võisin mõne sõnaga eksida. Ta oli väga tundlik, sest eelmised elukaaslased olid talle päris palju hingevalu põhjustanud.
Seepeale ta ütles: „Maga rahulikult, sina küll milleski süüdi pole. “
Neid sõnu oli meeldiv kuulda, aga südamesse jäi ikka mingi võõras tunne. Mis siis ikkagi toimub? Ta oli mulle korraldanud küünlavalgusõhtuid, valmistanud roogasid, mida tehakse ainult väga lähedastele inimestele. Olime käinud juba mõnel tantsuõhtul. Võttis kaasa oma tuttavate üritustele. Mida annab veel teha inimese heaks, kes on mingilgi määral leidnud tee südamesse. Ainuke sõna, mis talle ei meeldinud või oli natuke vastumeelne (armastus), ma armastan sind. Püüdsin seda ikka vahete-vahel kasutusele võtta, aga reaktsioon erite hea ei olnud. Oli see sõna talle palju haiget teinud? Oli teda sellega püütud ära kasutada? Mina ütlesin neid sõnu südamest, need olid tõesed!
Hakkasin uuesti meenutama mõningaid seiku meie käimistest, olemistest. Mul on ema ja vanaema maetud Lelle surnuaeda. Oli vaja natuke korrastada hauaplatsi, sest surnuaiapühad olid tulekul. Küsisin temalt, kas ta ei sooviks kaasa tulla. Ta oli rõõmuga nõus, kuna oli lapsepõlves suviti olnud Lelles kellegi tuttava juures ja veel oli Keava ligidal kellegagi turismireisil käinud. Ehk lähme nende poolt ka läbi? Muidugi olin nõus, tema soovid olid mulle seaduseks.
Nende jällenägemisrõõm paistis siiras olevat. Kallistasid üksteist ja hakkasime siis majade poole minema. Peremees näitas meile oma elamist. Koht oli tõesti ilus. Ring tehtud, lubas peremees meil istuda ja läks kööki söögipoolist vaatama. Kahekesi jäädes küsisin oma kaaslaselt, kus siis perenaine on. „Ma ei tea, aga arvatavasti tööl, sest mõlemad käivad Tallinnas tööl. Naisel olevat keegi mees-tuttav Tallinnas. “

Rein Rajamets

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar