horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Veel üks duubeldus

See oli üks keeruline ja hull ­periood mu elus ja kindlasti ei mõelnud ma sellal mehe leid­misele, meenutab Eva.

Ajal, millest Eva räägib, töötas ta loovjuhina ühes reklaamibüroos ning ega tema ellu peale töö ja klientide suurt muud ei mahtunudki.
„Kes seda maailma tunnevad, need teavad, kuidas sellistes firmades elu käib ja ööpäev jaguneb: hommikul vara peab kauni ja värskena kohal olema ja koosolekutel osalema, klientidega suhtlema, copywriter´itega suhtlema, kujunduse ja trükikojaga suhtlema... Iga pisiasi vajab kooskõlastust ja ühise arvamuse leidmine on pidev laveerimine erinevate maailmanägemuste, tööharjumuste ja huvide vahel. Kui tööpäev läbi saab, algab sisuline töö, et järgmisel päeval midagi kooskõlastada oleks. Sisuliselt nagu kaks tööpäeva jutti,“ selgitab Eva. Ning lisab, et ehkki koormus on kõva, pole ka palk laita – tingimusel, et kogu aeg ühtviisi vormis ollakse. „See on nagu sapööritöö – esimene eksimus jääks viimaseks.“
Eva päevad lõppesid enamasti südaöö tuuris. Lõpetades oli naine väsinud, kuid unest oli asi kaugel.

Mitte päris mängur
„Inimesed teevad üleslöödud adrenaliini, kõva koormuse ja puuduliku unega igasuguseid asju,“ jutustab Eva. „Kes haarab lõõgastuseks pudeli, kes mõne muu aine järele. Minul tekkis sel perioodil samuti üks üsna ebatüüpiline harjumus...“
Naisele meeldis läbi öise linna koju jalutada ning teel kasiinosse sisse põigata. „Ma ei ole tegelikult kunagi õige mängur olnud, aga see õhkkond meeldis mulle. Rahustas ja laadis üleliigsed pinged maha. Mulle meeldis kasiino ajatu valgustus ja kellade puudumine. Seal ei ole kunagi kuhugi kiire – on ainult üks aeg, see praegune. Väga meditatiivne paik, kui järele mõelda, väga hea filosoofiaga.“
Eva naerab, et loomulikult ta teab, et see ajatuse ning mitte-kuhugi-kiirustamise ja mitte-kuhugi-kuulumise õhkkond aitab inimestel rohkem raha maha mängida, ent temal endal õiget mänguhasarti ei tekkinudki.
„Mu hasart oli töö. Kasiino oli rahupaik. Täpselt paraja õhus hõljuva võõra adrenaliiniga, et olla mulle toeks vaikseks öiseks rahunemiseks. Pool kuni poolteist tundi seal, jalgsi koju – ja ma olin end järgmiseks päevaks taas välja puhanud.“
Evale meeldis juua üks lahja jook või siis tassike teed ja klaasike kangemat. Kõrtsi minna ta ei tahtnud: „Üksik naine kõrtsis üht jooki joomas on minu meelest üsna tobe nähtus. Lärm on kõva, privaatset istekohta on raske leida ning üheksal juhul kümnest tuleb mõni viimase vindini purjakil vennike sõprust sobitama. Kõik sellised faktorid, mis une-eelseks äraolekuks eriti ei sobi. Kodus üksi juua ma ka ei tahaks – see oleks teistmoodi kurb tunne. Kasiino on ka klaasikesevõtuks selline mõnusalt vahepealne koht – justkui inimestega koos, aga samas piisavalt üksi.“
Selliseid mängureid on teisigi, keda lummab kasiino kui koht, mitte soov ühe nupuvajutusega rikkaks saada.
„Ma arvan, et selliste jaoks nagu mina ongi kasiinod kui meelelahutusasutused. Nagu teistele pubid ja kõrtsid. See, et mõned joovad end põhja ja mõned mängivad end vaeseks, on paratamatu, kuid selle eest ei vastuta need, kes tahavad pubis jalgpalli vaadates õlut juua või need, kes tahavad kasiinohämaruses endast aega ja elu läbi lasta,“ arutleb naine.

Libahundi kodustamine
Selliseid nagu Eva käis selles kasiinos veel kaks. Üks vana mees ja üks noorem, Eva eakaaslane. Mehed polnud vist omavahel tuttavad, kuid käisid alati koos suitsetamas.Ükskord kutsus üks neist ka Evat ning ehkki naine pole suitsetaja, läks ta ometi. „Võtsin noorema mehe pakist ühe sigareti ja mõtlesin, et näe, nii kodustati omal ajal libahunte – anti noaotsast tükk leiba, mida metsloomal tegelikult ju vaja polnud. Nii ei vaja mina sigarette, aga pakutu võtsin vastu ja tõmbasin ära. See oli inimliku läheduse tunne – samamoodi tõmmati kunagi preerias lõkke ääres piipu ja räägiti elust.“
Kasiino suitsunurgas räägiti ka elust. Vanem mees, Vladislav, töötas läheduses asuvas restoranis kokana ning täpselt nagu Evagi, käis värviliste tulukeste vahel tööpinget maandamas. Restorani köök oli kuum nagu põrgu, suhted oma naisega olid Vladislavil jahtunud külmaks kui jää ja nende kahe temperatuuri ühtlustamiseks istus mees õhtuti mängusaalis. Noorem mees Mark aga oli elukutseline mängur, kes käis öösiti kasiinos nagu tööl.
„Me jäimegi koos suitsetamas käima,“ meenutab Eva. „Vladislaviga tundsin suurt hingesugulust. Mul oleks võinud selline isa olla... Mark oli võõram. Aga ta meeldis mulle. Ja palju rohkem kui olin valmis enesele tunnistama. Andsin endale aru, et see tunne on iha ning et tegelikult pole mul mitu aastat ühtki suhtekaaslase moodi tegelast elus olnud. Aga Mark... Ma olin harjunud mõttega, et minusugused otsivad endasuguseid – eduinimesi, kes rabavad kaks vahetust järjest tööd teha ega jaksa pärast seda enam teineteisele otsagi vaadata. Mark oli klassikalisest eduinimesest üpris kaugel – päevad magas või logeles ta maha, öösel aga tuli mängima. Raha tal oli, seda oli näha. Kade poiss ta polnud, rääkis oma võitudest ja kaotustest üsna avameelselt. Et käib ja mängib, vahel võidab, vahel kaotab. Et elamiseks jätkub, sest kulusid on tal küllalt vähe. Ja mängimiseks jätkub ka.“
Eva muigab, et tegelikult võinuks ta enda kohta umbes sama öelda. Suurimaks kuluks liisinguga korter, kus ta ei viibinud niigi palju, et anda põhjust koristamiseks. Rõivad valis ta kvaliteetsed ja kallid ning kandis neid kaua. Juuksur, maniküür ja ujula olid marginaalsed kulud, söömiseks nappis aega... „Ja õhtuse joogigi tegi enamasti välja kasiino, sest me olime püsikliendid,“ märgib Eva. „Mõnekümne euroga mängima minek võib jätta sellest rahast ilma, aga võib kaasa tuua ka mõnesaja eurose võidu. Nii et jah, vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei pruugi kasiino ilmtingimata olla allakäigu või vaesestumise koht.“

Elu inimlik mõõde
Eva tunnistas enesele, et Mark meeldib talle. Ja sama selgelt tundis ta, et see tunne on vastastikune. Nii ei kulunud kuigi palju aega selleni, et nad uinusid ja ärkasid ühes korteris – Marki omas.
„Mul oli temaga hea,“ nendib naine. „Ta on hoopis teistsugune ini­mene kui need, keda kohtasin tööl ja tööga seoses. Eesmärkideta mees. Kõlab nagu luuser, aga võib kõlada ka nagu vaba mees. Vaba edupainest ja tormijooksust üha uute saavutuste nimel. Mis on minu saavutused? Järjekordne heaks kiidetud kampaania – täna aktuaalne, homme unustatud.
Markiga tundsin ka mina end vabalt. Mu nädalavahetustesse tekkis nn inimlik mõõde. Luusisime koos turule, ostsime värskeid toiduaineid, tegime süüa, käisime kinos või vahtisime telekat. Koos on selliseid asju hea teha – üksinda tunduks see mulle mõeldamatu laisklemisena.“
Tööpäevad jäid Eval endiseks. Välja arvatud see, et Mark ei saanud aru, miks inimene korralikult ei söö – ja Eva hakkas vahetevahel lõunaks „koju sööma“ ehk Marki juurde sõitma.
„Maailm ei kukugi kohe kokku, kui paar korda nädalas pikk lõuna võtta,“ avastas Eva. Vahel sõitis Mark tema juurest töölt läbi ning tõi naisele midagi head kaasa.
„Kui ilus mees,“ sosistas kolleeg Riina hiljem Evale. „Mis firmast ta on?“
Eva ei vastanud. Tõepoolest, mis firmast on Mark?
„Siis mõtlesin ma selle enese jaoks lõplikult läbi,“ ütleb naine. „Kas inimesel, kes pole „firmast“, on minu elus koht? Vastus on jah – tingimusel, et see inimene on Mark.“
Kasiinos käisid nad endiselt, ehkki pisut harvem. Mujal oli ka tore. Kui käisid, suhtlesid nad endistviisi suitsunurgas Vladislaviga, kuid mängisid tihti koos. Üheks nendevaheliseks mänguks kujunes ennustamine, kas duubeldada või mitte.
„Siin tuleb lähtuda sisetundest, sest duubeldades on kerge mängus olevat raha kahekordistada või siis sellest hoopis ilma jääda,“ räägib Eva. „Kuna võidud jäävad alati paremini meelde kui kaotused, tundub mulle, et meie koosmängimist saatis enamasti edu. Raha oli käes palju ja Marki soovil olime me alati kerjuste vastu väga lahked. Ta kinnitas, et see toob õnne... Ja tal oli õigus. Muide, tal oli hämmastavalt sageli õigus, isegi siis, kui mulle ratsionaalselt võttes tundus, et tal ei saa õigus olla.“

Keha reageerib vabadusele
Millalgi avastas Eva, et ta peaaegu et ei jõuagi koju. Marki juures oli mõnusam. „Olin arvanud, et see pidev pinge, milles ma elasin, on eluks ja tööks hädavajalik. Ilmnes, et ei olnudki – elu vabamalt võttes ei kaotanud ma midagi. Justkui oleksin ma mingist osast iseenda identiteedist loobunud ja siis mingi osa Markilt juurde saanud... Lühidalt, ehkki ma töötasin tegelikult sama palju nagu varem, ei tundnud ma enam, et  oleksin kogu aeg tööl ja tööga seotud. See oli hea tunne, ent juhtus see, et mu keha hakkas end stressivabas elus nii hästi tundma, et otsustas rasedaks jääda.“
See oli Eva jaoks päris korralik jahmatus, sest tegelikult oli ta plaaninud enne emakssaamist veel päris palju saavutada. Korraks kaalus naine isegi, kas Markile üldse rääkida, selle mõtte aga tõrjus ta kiiresti kõrvale.
„Marki jaoks oli kõik palju lihtsam. Rase, siis rase. Laps, siis laps.“ Eva naerab nüüdki seda meenutades. „Sigarettide asemel pakkus ta mulle nüüd puuvilju ja nägi ise kangesti õnnelik välja. Tema õnnelik olek nakatas mindki. Hakkasime rohkem aega veetma spaades ja jalutades ja tegelikult oli kõik hirmus tore.“
Eva selgitas üsna kiiresti välja, et reklaamibüroo, kus ta töötas, vajab teda kindlasti ka kaugtöötajana. „Ideed teadupoolest ei küsi sellest, milline on mõtleja vööümbermõõt,“ märgib naine. Poolteist aastat vanemapalka tähendas rahulikku ja mugavat elu, selles oli naine kindel. Mis aga saaks edasi? Pooleteiseselt ju lasteaeda ei minda?
Siin sekkus Mark kommentaariga, et ta on niigi sisuliselt kodumees ning on seda meeleldi ka koos oma lapsega. Mingu emme ja liigutagu reklaamimaailmas mägesid, kui tahab – kodus on pere ja toit. „Aga kui sa minult raha tahad, pead mind mängima laskma. Või ise koduseks jääma ja minu tööle saatma,“ ütles mees.
Selle kõigega oli aga aega ning Eva ja Mark keskendusid koos lapseootusele. Mängimas käisid nad vahel ikka. Ja vahel Vladislavi töö juures õhtustamas.
Ühel õhtul, kui Eva oli päeval naistenõuandlas käinud ja nad alles pärast naise hilist tööpäeva lõppu kasiinos kohtusid, andis naine mehele väikese paberi.
„Vaata siia,“ sosistas ta.
Mehel kulus veidi aega, et ultrahelipildist aru saada. Ja siis veel veidi, et nähtut uskuma jääda.
„Niisiis...?“ vaatas ta Evale otsa.
„Duubeldasime ja võitsime,“ naeratas naine.
* * *
Nagu pilt näidanud oli, saidki Eva ja Mark kaksikud – kaks imeliselt kaunist ja väga sarnast tüdrukut. Praeguseks on Eva tööl tagasi ning Mark oma „pipi-plikadega“, nagu ta öelda armastab, ongi kodune.
Mängimas nad enam ei käi. „Siin ei julge ju enam duubeldadagi,“ kommenteerib Eva. „Peavõit on juba käes.“

Helen Mandel

0 kommentaari Lisa kommentaar