horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Venemaa teatrilavade tagaruumides rulluvad keerulised suhtesõlmed

Moskva teatriuuendajate ­erinevad saatused annavad ainet huvitavaks looks, kuid sobiksid hästi ka ­lavalaudadele.

Juba enne perestroikat kuulutasid Moskva keldriteatrid ette uut aega, mis asus sotsrealismi lammutama. Üheks kõige kuulsamaks novaatoriks oli kahtlematult Anatoli Vassiljev, kelle juures õppis ka Tallinna tuntud teatriprodutsent ja kultuurivahendaja Adolf Käis, kelle elutööd jätkavad ta lapsed.
Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas“ tegi Vassiljevi kuulsaks kogu Euroopas, aga kahjuks ei saanud sama kuulsaks meie näitleja ja lavastaja Reet Paavel, kes enne vabadusaega samuti Vassiljevi trupis esines, aga eelistas suurele turneele beebit.

Korüfee tõus ja langus
Stagnaajal tegi Vassiljev oma maailmakuulsaid lavastusi umbses Arbati keldris, kuhu tungles kogu teatrieliit ja mitte ainult Moskva oma. Mul õnnestus seal näha lavastust, kus Adolf Käis esines d´Artagnani rollis ja seda õhtut mäletan tänaseni kui metropoli avangardteatri mässu sotsrealismi vastu. Aastal 1997 sai Anatoli Vassiljev lõpuks Venemaa tähtsaima teatripreemia Kuldne Mask ja Putin surus isiklikult ta kätt. Lavastajat hinnati kõrgelt ka Avignoni teatrifestivalil Prantsusmaal.
Vassiljevi aust ja preemiatest hoolimata lõpetas Moskva Linnavalitsuse Kultuurikomitee temaga lepingu (2006), sest kuulsusel oli uuel ajal kasutada kaks suurepärast teatrihoonet, aga lavastusi oli äkki hoopis vähem kui varasemal keerulisel ajal ja uuslavastusi peaaegu üldse mitte.
Vassiljevi kaitseks kirjutasid protestiavaldusi mitmed tähtsad teatrikorüfeed, aga solvatud kuulsus ei hakanud usinalt Moskvas lavastama, vaid haihtus hoopis Pariisi elitaarsetesse kunstiavarustesse. Tema nimi oli suurelt kirjas Moskva Tśehhovi-nimelisel teatrifestivalil alles aastal 2017, kui ta tõi üle kümne aasta ühe oma lavastuse kodumaale.
Cannes´i festivalil (2019) on Anatoli Vassiljev taas kuum nimi, aga Moskva noor publik on ta peaaegu unustanud.
Meenutagem siinkohal õigluse mõttes mitte ainult Vassiljevi kõmulist vallandamist, vaid ka kapitalistliku kasumihimu algusaegu. Kui Anatoli Vassiljev lõi oma Draamakunsti Kooli ja nõustus pärast Adolf Käisi pikki palveid „Jeremija nutulauludega“ Tallinnasse külalisetendustele tulema (1998), siis olid piletihinnad nii enneolematult kõrged, et vaesem teatriarmastaja võis vaid kodus nutta, aga Vassiljev kuulutas uhkelt: „Nutkem, sest teist teed peale nutu meil pole!“

Kasum ja hukk
Teine tee on aga siiski alati olemas olnud. Näiteks Viktjuki teatrisse pääses lihtrahvas Moskvas sel kevadel ka 100 rubla eest. Täpselt õige, mitte 100 euro, vaid 100 rubla! See hind üllataks isegi narvalasi ja Tallinna venekeelseid keskusi, kus saab vahel märksa odavamalt head teatrit näha kui eestikeelsetes. Viktjuki laval oli peaosas aga kogunisti Venemaa superhumorist ja publikulemmik Jefim Šifrin, kes endiselt heas vormis.
Roman Viktjuk on minu jaoks teine suur sotsrealimi lammutaja Anatoli Vassiljevi kõrval. Ometi on üks kadunud välismaale, aga teine tegutseb edukalt edasi omanimelises teatris, mille ta asutas aastal 1991. Teater asub metroopeatuse Sokolniki ligiduses ja hoone on oma praegust peremeest väärt, sest on üks huvitavamaid konstruktivistlikus stiilis loodud maju Moskvas.
Roman Viktjuk on endale truuks jäänud erinevalt mitmetest teistest sotsrealismi eitajatest, kes pole suutnud kapitalimi pealetungile vastu pidada. Või ka vastupidi: kodumaine publik pole suutnud nende superhindadele vastu pidada!?
Praegu on ju moes väita, et looja peaks suutma oma loomingut „õige hinnaga“ müüa. Aga kes suudab, see pole lõpuks tihti enam looja, vaid lihtsalt ärikas. Ja kes ei suuda, seda võib küll oodata surematus, aga vahel ka liiga varajane surm (või tema teatri surm). Meenutagem kas või Pariisis nälgivaid kunstnikke, kes müüsid oma pilte vahel üksnes lõunasöögi eest ja kelle andega nüüd miljonärid suurt äri teevad. Aga teater vajab publikut kohe täna ja praegu. Erinevalt üksildastest maaligeeniustest, kes võivad loota (või peljata?) surmajärgset avastamist mõne rahahai poolt. Teatrit ei aita elus hoida ka kõige ebamaisem talent, kui piletihinnad kohaliku teatriarmastaja nutma panevad.

Homo ja lõbutüdruk
Sel kevadel käisin ka mina üle hulga aja taas Viktjuki-nimelises Moskva teatris. Kartsin pettuda, rikkuda seda head muljet, mis mulle oli jäänud tema algusaastatest, kuid mu kartus oli asjatu. Ei mingit poriteatrit või alasti ringijooksmist, millega Vassiljev (ja mitte ainult tema!) oma püsipublikut vabadusaegadel ahhetama pannud.
Vaatasin lavastust „Putanõ“, mille esietendus oli aastal 1997, seega on lavastus püsinud publikurohkena üle kahekümne aasta. („Putto“ tähendab itaalia keeles „poisikest“, aga nii nimetatakse ka lapsinglit maalis ja skulptuuris). Ilmselt on Itaalla näitleja, filmirežissööri ja dramaturgi Nino Manfredi komöödia ainetel loodud lavastus tehtud eelkõige Šifrini andelaadi silmas pidades, aga Venemaa tippkoomiku võrväärseks partneriks oli laval ka Jekaterina Karpušina. Ja neile kahele ei jäänud alla taustatrupp: Oleg Isajev, Konstantin Avdeev, Stanislav Motõrev, Ivan Nikultša ja Pavel Novikov. Leidlikud olid Vladimir Buhinniki kostüümid.
Etenduse sisu tundus praegu veelgi päevakajalisem kui kakskümmend aastat tagasi – homoseksualistist dramaturg kolib nimelt lõbutüdruku juurde elama vaid seepärast, et teda naistekütiks peetaks. Ta ei taha, et avastatakse tema kiindumus samasoolistesse! Meenutagem, et NSV Liidus karistati mehi „vale armastuse“ eest kolmeaastase vangistusega. Naiste lesbilisi vallatusi ei pidanud meie enesekindlad meeskommunistid märkamise vääriliseks.

Armastus väärib lugupidamist
Siiras armastus väärib igal juhul lugupidamist. Seda pole maailmas kunagi liiga palju. Niisugune oli Viktjuki lavastuse sõnum.
Avalikult ja andekalt homoseksuaalseid vähemusi esindava Roman Viktjuki jätkuv edu Moskvas – linnas, mida liigagi sageli kujutatakse meie meedias sallimatuse pesana! – on samuti (teatri)ime ja üha poliitilisema värvinguga. Eriti Eestis toimuvat jälgides. Moskvalastel on õnneks tänaseni võimalus nautida Viktjuki loomingut ja keegi ei korralda tema teatri ees homovastaseid demonstratsioone, kuigi komöödia peaosaline Jefim Šifrin kuulub samuti nende loomeinimeste hulka, kellel on eluõnneks vaja enda kõrvale samasoolist partnerit. Pikk aplaus Šifrini ja Viktjuki koostööle tõestas seda, et metropolis osatakse endiselt tõelisi andeid hinnata.
Roman Viktjuk tuli seekord pärast etendust ka ise lavale kummardama. Minu rõõmuks. Ta ei tegevat seda sugugi mitte igal õhtul. Mees astus publiku ette noorusliku ja reipana, kuigi ta lapsepõlv möödus kohutaval ajajärgul (sünniaasta 1936, Lvovis). Mitte mingit nuttu ega hädaldamist, raske saatuse üle kurtmist! Viktjuk suudab iseenda ja elu üle leebelt muiata ning endiselt publikut võluda.
Lõpetuseks võiks hea ja tubli eestlane korraks mõtteid mõlgutada, miks üht homoseksuaalset lavastajat pole Moskvast välja saadetud, kuigi see linn pidavat olema olevat kurjusepesa? Menukat teatriuuendajat ei ahistata ei seksuaalkalduvuste ega ka mitte seepärast, et ta on Ukraina rahvakunstnik. Selle aunimetuse sai ta aastal 2006, Venemaa rahvakunstnikuks kolm aastat hiljem.
Läbinisti irooniliselt võiks küsida, et miks „pahad moskvalased” aru saada ei taha, kui halb inimene üks homost Ukraina rahvakunstnik olla võiks...

Reet Kudu

0 kommentaari Lisa kommentaar