horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Veri minu verest

„Kandsin oma kibestumist läbi elu kaasas ja tegin sellega rängalt haiget naisele, kes oleks väärinud palju paremat,” ütleb Rünno nukralt.

Rünno on praeguseks juba hõbedasse seenioriikka jõudnud tippjuht, kes mattis hiljuti oma abikaasa ning sai alles pärast naise surma teada tolle saladuse.
„Või õigemini selle, et saladust tegelikult polnudki...” ütleb mees.
Et aga kuulajad-lugejad tema loost aru saaksid, suundub mees mälestustega tagasi aega, mil ta oli märksa noorem ning ühiskonnas olid asjad teisiti kui praegu.
„See oli see suurte erastamiste aeg, mil kõik, kes oskasid ja suutsid, rabasid endale kõike, mis vähegi võimalik... Seda tegin minagi. Olin oma ülikoolid Tallinnas ja Moskvas ära käinud ja juhiks saanud, nüüd, pöördelistel aegadel nägin ma võimalust saada ka omanikuks. Ja ka sain! Mulle oli õnne antud paljus, aga mitte kõiges – poisipõlves põetud haiguse tagajärjel olin sunnitud leppima tõdemusega, et minu vanemad lapselapsi näha ei saa, sest minul järeltulijaid ei tule. Rõõmu see mulle loomulikult ei teinud, halvematel hetkedel mõtlesin lausa, et kas ma ikka õige mees olengi, aga summutasin need mõtted üha ja üha suurema töörabamisega – et olen siis vähemalt rikas mees...”

Pettumus või kasu?
Rikaste meeste ümber tiirlevad alailma ilusad naised ja Rünnogi ei pidanud naiselikust tähelepanust puudust tundma, tüdrukud trügisid lausa ise voodisse. Tuletame meelde, et sellal, kui üksikud tegijad erastamispuu otsast vilju noppisid, sai suurem osa eestlastest üsna nirult palka ning naiste palgad kippusid meeste omaga võrreldes veel eriti kehvakesed olema. Järelikult oli jõukas mees ka pilet paremasse ellu.
Silja ei erinenud teistest „kullakaevuritest” esmapilgul millegagi, kuid Rünno tundis end temaga hästi ja seetõttu jäid nad mõneks ajaks kurameerima. Vähemalt niipalju, kui mehel töö kõrvalt aega oli.
Kui Silja mehele teatas, et ootab nende ühist last, sai mees enda sõnul „otsekui lahtise käega vastu kõrvu”.
„Ma ju teadsin,” ohkab ta. „Teadsin, et mina last eostada ei saa. Järelikult oli see kaunitar mind esiteks teise mehega petnud, teiseks sellest mehest rasedaks jäänud ja kolmandaks minu nii-öelda ohvriks valinud. Esimene reaktsioon oli püsti tõusta ja minema minna. Siis aga hakkas mõistus tööle – miks käsitleda end petetuna, selle asemel, et olukorrast kasu lõigata. Naine oli ilus ja seksikas. Mina teadsin ta saladust, järelikult olin võimaliku sõnakuulmatuse või lahutussoovide puhuks kindlustatud. Ja siin ja praegu pakuti mulle võimalust saada isaks! Jah, täpselt nii küüniliselt ja arvestavalt ma mõtlesingi! Olen strateeg ja kiire mõtlemisega, nii et need vastandlikud tunded-mõtted käisid peast läbi mõne sekundi jooksul...”
Just parasjagu nii kiiresti, et naise jutu lõppedes talle käsi hellalt ümber panna ja öelda, et edasi minnakse siit siis juba kolmekesi.

Suurepärane pereelu
Rünno kinnitab, et oma pereelule pole tal olnud midagi ette heita. Nad abiellusid kiiresti, veel enne, kui naise muutuv keha oleks nõudnud teistsugust pulmakleiti. Uhkel peol  lõbutses kohalik ärieliit ja tegid pilte kõmuväljaanded. Kõik oli täiuslik!
„Ja ka edasi polnud midagi viga,” meenutab Rünno. „Silja sai imearmsa tütre ja oli tõepoolest eeskujulik ema ja ka naine. Kõiges pere jaoks olemas, alati meie vajadusi enda omadest ettepoole seadmas. Ausalt öeldes ei teadnudki ma, kas tal endal ka mingeid vajadusi oli, sest ta ei küsinud kunagi midagi. Alati pühendunud, alati andmas... Mina nägin selles süütunnet ja võtsin seda iseenesest mõistetavana – mina olin ta päästnud probleemidest, tema tasus mulle selle eest sellega, et oli väga hea naine.”
Tütar Lilia sirgudes tajus Rünno aina rohkem, et kuulub oma lapsega kokku, vaatamata sellele, et ta pole bioloogiline isa.
„Vaatasin ta esimesi samme, kuulsin ta esimesi sõnu. Nägin, kuidas ta kasvab ja areneb, kuidas mõtleb ja kui kiiresti mõtleb. Silja polnud liidripuust, oli lihtsalt hea naine ja pereema, Lilia aga oli teist masti. Kui ma nii kindlalt poleks teadnud, et minu spermapoisid, erinevalt ajurakkudest, tööd ei tee, poleks mul Lilia endast põlvnemises küll vähimatki kahtlust olnud.”
Tütar armastas isa vast emast rohkemgi, veetes kasvades aina enam aega Rünno seltskonnas, hakates varakult huvi tundma ka tema töö vastu ning tuli meeleldi koolivaheaegadel kontorisse assistendiks.
„Kõik imetlesid meid,” ohkab isa. „Ja isegi mulle endale tundus, et Lilia on justkui minu noorem mudel, ainult et teisest soost.”

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar