horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Veritasu magalarajoonis

Asjaolude õnnetu kokkulan­gevuse tõttu varises ühel päeval kokku kõik, mis seni tema elus oli arusaadav ja harjumuspärane olnud. Ja see valmistas Marisele kohutavalt meelehärmi.

Uue haridusreformi lõpututes tuultes oli ka teda paljude teiste õpetajate hulgas koondatud. Mõned neist leidsid endale koheselt uue töökoha ja Maris tormas samuti innukalt tema erialale vastavat ametikohta otsima, kus oma võimeid ning teadmisi rakendada, kuid tema abikaasa Martin tõstis mässu. Mehe argumendid olid veenvad, ta nõustus nendega, kuid ei suutnud end kuidagi koduperenaise rollis ette kujutada.
„Praegu on august,“ veenis Martin teda, „septembris läheb Kevin esimesse klassi ja mis siis saab? Kui ta pikapäevarühma paneme, hävitame kooliskäimise tahtmise juba eos. Vanaemade abi läheb käiku vaid hädapärastel juhtudel – nad on juba vanad ja elavad kaugel... Lapsehoidja palgata? Ma olen kategooriliselt selle vastu, et meie ainukese pojaga võõras tädike tegeleks.“
Maris mõistis, et mehel on õigus, kuid ta ei suutnud endale elu ilma tööta ette kujutada.
Martin lisas veel ühe argumendi: „Ja Rick? Kui juba endale Airedale´i terjeri soetasime, tuleb temaga ka tegelda, eriti nüüd, kui ta veel noor on. Vastasel juhul saab koerast peremees ja meist tema lemmikloomad – kui veab.“

Rahulolematus närib hinges
Maris oli sunnitud olukorraga leppima, kuid allaandmine polnud talle hingeomane. Mida õigemaid sõnu Martin rääkis, seda rohkem ta naist ärritas. Mida rohkem ta aga ärritus, seda raskem oli tal uue olukorraga leppida. Kuidagi äkki ei klappinud tal enam oma abikaasaga, kuigi midagi erilist mees temalt nõudnud polnud. Tavalisi abieluga seotud kohustuste täitmist. Aga töö, kollektiiv, eneseteostus?
Septembri esimesed nädalad möödusid linnulennul: vastse koolijütsiga tegelemine nõudis rohkem hoolt ja vaeva kui ta arvata oli osanud. Tasapisi hakkas see kooli alguse virvarr siiski vaibuma, päevaplaan loksus paika ja Maris pani Ricki koertekooli kirja. Kaks korda nädalas, kuni Kevin koolis oli, käis ta nende lemmikut koolitamas ja omandas künoloogilisi tarkusi mitte vähima entusiasmiga kui Rick kaitsekoera oskusi.
Nad hakkasid Rickiga Kevinil koolis vastas käima, pärastlõunal aitas Maris pojal õppida, nad lugesid koos, vaatasid multikaid... Novembris, kui Kevin on kooliga juba kohanenud, kavatses ta lapse spordikooli panna. Elul polnud vigagi, pidevalt oli toimetamist, kuid kas selleks pidi ta ülikooli ja magistratuuri lõpetama? Maris ei suutnud sügavast rahulolematuse tundest kuidagi lahti saada.
Ja nüüd veel see auto ka. Just sellel päeval, kuid ta pidi endisesse töökohta sõitma, et mõnedele lõpparvega seotud dokumentidele alla kirjutada, võttis tema armas sinine „Citroen“ nõuks mitte käivituda. Mida teha? Maris helistas emale ja palus tal Kevinile kooli vastu minna. Seejärel helistas koolimajja, teatas, et hilineb veidi ja suundus bussipeatusesse. Nagu kõik staažikad autojuhid, kes polnud aastaid ühistrans­porti kasutanud, jälgis ka Maris huviga peatuses toimuvat.

Jalustrabav avastus
Jalalt jalale tammuvad pensionäridest mutikesed, kes oma pakilisi toimetusi teoks tegema tõttasid – sellised asjalikud, veidi närvis. Paar vanema klassi õpilast – poiss ja tüdruk, kes ilmselt tundidest jalga olid lasknud – suitsetasid eemal, vinniline prillidega üliõpilane, käes pappsilinder jooniste hoidmiseks... Busse aina vooris peatusesse, kuid Marisele vajalikku polnud ikka veel saabunud.
Suurest igavusest otsustas ta peatusepaviljoni postidele kinnitatud kuulutusi lugema hakata. Erinevas formaadis, nii käsitsi kirjutatud kui ka arvutil trükitud, kutsusid need inimesi kõrgestitasustatud töökohtadele, lubasid odavalt ja lühikese ajaga suvalise Euroopas kõneldava keele selgeks õpetada, ka nädalavahetustel kodutehnikat remontida, andsid teada korterite osta-müüa-üürida soovidest ja pakkusid veel palju teisi erinevaid teenuseid – elu nende elamurajoonis kihas täiel aurul. Kõigist kuulutustest allapoole oli kleebitud ilmselgelt koolivihikust väljarebitud paberileht. Inimene, kes polnud harjunud eriti tihti pastakat kasutama, oli konarliku käekirjaga ruudulisele lehele kirjutanud: „Kui tunnete end kurva ja üksildasena, olete veel noor ja energiast tulvil, helistage mulle. Ma tean, kuidas iga mehe elu rõõmu- ja rahulolutundega täita. Minu jaoks pole miski võimatu ja keelatud. Lihtsalt valige number, küsige Marist ja kõik halb jääb seljataha. Helistada võib igal ajal. Alati teie, Maris“.
„Küll on mul alles edumeelne nimekaim,“ mõtles Maris tahmatult. Ta oli juba ammu lakanud praeguse aja vaba meelelaadi üle imestamast. Tema buss veeres aeglaselt peatusesse, avas uksed, kuid Maris ei sisenenud. Ta oli kuulutuse viimast rida üksisilmi jõllitama jäänud – sellel oli punase viltpliiatsiga tema koduse telefoni number esile toodud.
Alguses otsustas Maris, et see oli talle viirastunud. Ta pigistas silmad kõvasti kinni ja püüdis tuttavat numbrit silme ette manada. Tegi silmad lahti ja selgus – ei, polnudki viirastunud. See pole võimalik! Sulges silmad taas, kuid avades olid punased numbrid ikka samad.
„Mingi jama!“ sattus Maris segadusse. „Midagi on vaja ette võtta!“ Esimene asi, mis talle pähe turgatas oli neetud kuulutus maha rebida. Nii ta ka tegi: naine vaatas salamahti ringi, rebis hoolikalt kinnikleebitud paberilehe maha ja peitis taskusse. Ta tormas seejärel teise posti juurde, lootes seal kuulutust mitte näha. Aga seal see oli – samal kohal, teistest allpool. Ja ka punase viltpliiatsiga esiletoodud number oli sama – tema oma. Maris rebis ka selle kuulutuse maha.

Liiga ilus tüdruk?!
Juba bussis istudes ja veidi rahunenuna, kuid ikka veel taskus olevaid paberilehti närviliselt kortsutades, hakkas Maris mälus sorides kõiki oma tuttavaid ja vähetuttavaid läbi võtma, kelle teele ta oleks mingil moel kive veeretada või jalga taha panna võinud, et nii ekstravagantset kättemaksu ette võtta. Ja ei suutnud kellelgi peatuma jääda.
Ainult ühes oli Maris täiesti kindel – kuulutuse oli kirjutanud mees. Veel ülikooli bioloogiateaduskonna esimesel kursusel õppides oli ta käinud terve aasta grafoloogiakursustel. Selleks oli Marisele tõuke andnud õnnetus, mis temaga üheksandas klassis juhtus. Tema jaoks oli see olnud just nimelt õnnetus, kuigi sõbrannad teda ei uskunud – arvasid, et ta edvistab ja ärpleb.
Õnnetus seisnes selles, et Marisesse armusid pea pooled tema klassi poistest ja veel mõned paralleelklassistki. See sarnanes epideemiale ja tol ajal polnud ta veel kursis selle teismeliseea eripäraga – kõike kambas teha: suitsetama või napsitama õppida, ühte kindlat meeskonda fännata ja loomulikult ka ebajumalaid valida. Kes Marise olukorras pole olnud, ei suuda ta piinu mõista, võib seda isegi kavaldamiseks pidada, kuid tema jaoks oli see tõeliste kannatuste aasta.
Talle kirjutati kirju, milles vannuti igavest armastust ja kutsuti kohtama, teda passiti kodu juures ja saadeti koolist koju ning need polnud kaugeltki mitte sellised noormehed, kelle seltskonna üle tal hea meel oleks olnud. Tema tähelepanu püüdis köita ajalooõpetaja poeg. Maris armastas ajalugu ja selle aine silmapaistvalt erudeeritud õpetajat, kuid tema sümpaatia ei kuulunud ta pojale – linalakast nahaalile, kes oma erilist positsiooni vaikselt ära kasutada oskas.
Tulevane kuldmedalist, kõige targem ja tõsisem poiss koolis kutsus ta kooliõue kohtama ja teatas: Maris on tema ideaal ja ta tahab temaga abielluda. Teised, lihtsameelsemad poisid, peitsid tähelepanu tõmbamiseks ta portfelli ära, torkasid sinna märja tahvlilapi või varastasid pastakaid, pidades seda heaks naljaks ning ei mõistnud, miks tüdruk vihastab. Mõned püüdsid isegi solvata, olles kusagilt mingit jama nördinud naise juhitavaks muutumisest lugenud.
Maris palus end rahule jätta, oma huvi teistele tüdrukutele suunata, peitis end ja oli ebaviisakas – mitte miski ei aidanud. Ja siis hakkasid mõned austajad kätte maksma – kes avalikult, kes vaikselt selja taga riukaid sepitsedes.

Valusalt piinlik lugu
Kõiki neid probleeme Maris varjas ema eest – tema õrnatundelisele ja heasüdamlikule emale, kes vaid talle teadaoleval põhjusel kõiki mehi džentelmenideks pidas, oleks poiste selline alatus löögiks võinud saada. Ja selleks see ka sai.
Pärast viimast lõpueksamit läks Maris koos sõbrannadega parki, unustades sellest emale teada anda. Naine hakkas muretsema, läks kooli ja nägi õpetajate toa kõrval asuval teadete tahvlil tema jaoks kohutava sisuga kirja - „Kes tuulisel ööl seal ratsutab veel? Üks Sepa Maris on see, kes oma lolli peaga on teel!“
Koju tulles leidis rõõmus ja õnnelik Maris eest pisaraid valava ema, kes tütrele luuleridadega paberilehte näitas:
„On kiiiduväärne, et teie koolis Goethe loomingut tuntakse, teda pole õppekavas, kuid Maris...“
Ema nuttis ja ei tahtnud tütart ära kuulata. „Võib-olla pole sa ise süüdi, kuid kui sinust kirjutati ja veel teadete tahvlile üles riputati, tähendab see seda, et sa oled andnud põhjust endast mitte lugu pidada. Ja ära püüagi mulle vastu vaielda!“
Maris ei vaielnud, ta peas keerles vaid üks mõte – kes küll võis see saksa kirjanduse asjatundja olla? Seda tal ei õnnestunudki teada saada. Äranutetud ja ärritunud ema oli kirja juba puruks rebinud, et see kogemata isa silma alla ei satuks.
„On asju, millest meestel on parem mitte teada,“ ütles ema, paberitükke prügikasti saates. „Eriti neil meestel, kellega sa kavatsed kaua koos elada. Nad on ju hoopis teistsugused kui meie, mehed on Marsilt. Satub selline jälkus sinu isa, või oletagem, sinu tulevase abikaasa silma alla. Ta võib isegi uskuma jääda, et sa süüdi pole, kuid mingi kahtluseuss jääb ikkagi ta mällu pesitsema. Ja millalgi, võib-olla alles paljude aastate pärast, tuleb see talle meelde, kui selleks sobiv olukord tekib. Selliste üllatuste eest pole keegi kaitstud, küll kunagi mõistad, et mul õigus on.“
Marisel polnud põhjust ema õigsuses kahelda, kuid nüüd polnud tal ka parima tahtmise juures võimalik autorit kindlaks teha. Ema soovitas tal teise kooli üle minna. Maris keeldus: miks ta oleks pidanud seda tegema? Ta ei hakka ju ühe jätise pärast kooli vahetama! Järgmise õppeaasta algus näitas, et epideemia on lõppenud: vaheajalt tagasi tulnud poisid kohtlesid teda ühtviisi sõbralikult. Ja kui keegi ka tähelepanu märke osustada üritas, siis terve mõistuse piires.
Ajapikku hakkas see lugu unustusehõlma vajuma, kuid Marise peas kinnistus kindlalt mõte vähemalt grafoloogia põhitõed endale selgeks teha – igaks juhuks. Bioloogiateaduskonna esimesel kursusel õppides panigi ta end ülikoolis läbiviidavatele grafoloogiaõpingutele kirja. Ta külastas kursust huviga ja lõpetas edukalt – Maris viis iga ettevõtmise lõpule. Sellest ajast möödunud kolmeteistkümne aasta jooksul oli ta kursusel omandatud teadmisi vist paaril korral ka kasutanud – et seltskonnas noormeestele muljet avaldada. Kahjuks oli ta paljutki unustanud, kuid midagi siiski mäletas.

Emme, mingi onu helistas...
Maris võttis taskust rebenenud paberilehe ja silmitses nüüd tähelepanelikult ja rahulikult igat tähte, igat konksukest.
Polnud kahtlustki, et teksti oli koostanud hoopis teine inimene kui see, kes selle kirja pani. Tekst oli standardne ja kirjavigadeta. Tõenäoliselt oli see mingist kollasest ajakirjast maha viksitud. Kirjutanud oli aga halva peenmotoorikaga, kuid füüsiliselt tugev kolmemees. Ta oli ilmselgelt üritanud kõik sõnad korralikult, ilma vigadeta maha kirjutada. Aga Marise tuttavate hulgas polnud ühtegi kolmemehest rammumeest, ükskõik kui palju ta üritas meenutada – ei olnud.
Unise olemisega Kevin võttis Marise vastu sõnadega, mida ta nüüd rohkem kui midagi muud siin ilmas kartis.
„Emme, mingi onu helistas sulle. Ma küsisin temalt, mida sulle edasi öelda ja ta hakkas kuidagi vastikult naerma. Nii ei naera meil keegi. Ema, kes see on? Kas ma tunnen teda?“
„See ilmselt tundus sulle unise peaga niimoodi. Võib-olla keegi eksis numbriga, ära mõtle sellele. Ja kus vanaema on?“ küsis Maris, püüdes pojale silma vaadata.
„Ta tuli mulle kooli vastu, söötis kodus kõhu täis ja sõitis polikliinikusse. Memm ütles, et oli juba ammu arsti juurde aja kinni pannud ja ei tahtnud seda muuta. Ma lasksin tal minna, heitsin ju nagunii magama...“
„Sa oled mul tubli, tegid kõik õigesti.“ Issand, telefoni oleks võinud ju ema vastu võtta! Maris mõtles sellele alles nüüd. „Ja tubli, et päeval magasid. Kohe hakkame õppima ja siis läheme jalutama. Rickil on homme eksam – peame teda treenima. Ja las ma vastan täna ise telefonile, eks?“
Maris siristas nagu kevadine linnuke, püüdes poja kahtlusi ja omaenese hirmu lämmatada: jumal teab, kui palju kuulutusi tema produtsent, õigemini kupeldaja, üles oli jõudnud kleepida. Kevin kehitas ükskõikselt õlgu, kuid tema pilgust oli näha, et vastiku naeruga onu helistamine oli teda hirmutanud. Vaevalt jõudis Kevin oma kirjutuslaua juurde, kui telefon helisema hakkas. Maris haaras toru sellise kiirusega nagu oleks sellest kõnest kogu tema elu sõltunud. Üldiselt nii see peaaegu ka oli. Ukseavas seisev Kevin nägi, kuidas ema nägu punaste laikudega kattus, seejärel muutus ta kahvatuks ja ütles peaaegu igat silpi raudse häälega välja hääldades:
„Kuulutuses on vale number märgitud. Ja mis siis? See tähendab, et viga tehti kõigis kuulutustes. Ärge enam kunagi siia helistage! Head aega.“

Ja kui mees teada saab...?
Kuni ajani, mil Kevin pidi magama minema, kuulis ta neid sõnu veel umbes kümme korda. Või oli see üksteist. Alguses püüdis ta neid helistamisi kokku lugeda, et sellest hiljem isale rääkida, kuid siis läks arvutamine sassi ja ta otsustas mingil põhjusel, et ei maksaks sellest isale teada anda. Ema oli kuidagi närviline ja kahvatu... Nii ärritunu ja hirmununa polnud ta teda veel kunagi näinud.
Rick liputas juba ammu saba ja vaatas ukse poole, kuid kaotades igasuguse lootuse õue saada, heitis esikus pikali ja pani pea kuulekalt käppadele. Ja ema oleks nagu kõik peale telefoni siin ilmas unustanud. Ta ainult rääkis ja rääkis, nagu mingi automaat, mingist veast kuulutuses. Millises kuulutuses? Kes eksis? Ilmselt räägib ema talle homme kõigest ise ja lõpetab endaga korteris igal pool telefoni kaasa tassimise. Esimest korda uinus Kevin üksinda, Maris ei tulnud talle isegi head ööd soovima.
Hirm, et kohe tuleb mees koju ja võtab telefoni vastu, sõna otseses mõttes halvas teda. Mees oli kauemaks tööle jäänud ja vähemalt see tegi rõõmu. Kuigi, kui järele mõelda, mida ta valesti oli teinud ja miks nii väga kardab, et mees kuulutusest teada saab?
Tookord, üheksandas klassis, polnud ta ka milleski süüdi olnud, kuid ema ei tahtnud teda ära kuulata. Tema, Maris, oli süüdi juba selles, et emale nii palju meelehärmi oli põhjustanud.
Mis saab aga siis, kui Martin, nagu tookord ema, ei soovi ta selgitusi ära kuulata? Ja mida tal tegelikult selgitada oligi? Jumal, kui kohutav! Ja veel need ema sõnad selle kohta, et mitte kõike ei pea meestele rääkima. Emal on õigus, täiesti õigus, nende suhted ripuvad niigi juuksekarva küljes ja nüüd need kõned...

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar