horoskoopkuum videomuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Vigase tiivaga lind

Kuidas tulla toime iseendaga, kui emotsioonide vaheldumine teeb haiget ning teada on, et ollakse oma keerulise vaimse tervisega ­suguvõsa laps?

Katrin jätab hingetuks tantsinud Erki lauda istuma ja läheb vetsu. Ta ise ka lausa hingeldab, riided seljas on läbimärjad. Sukkpükste alla ja üles saamisega on tükk tegemist. Need ei taha higiste säärte peal mitte kuidagi libiseda.
Katrin peseb käsi ja vaatab end peeglist. Huulepulk on õhtu jooksul ära söödud, silmameik on salapäraselt suitsuseks sulanud. Huuli värvida küll enam ei viitsi. Katrin kuivatab nägu ja kaela ja saab end enam-vähem konditsiooni.
Ta jääb oma peegelpildiga rahule. Vaatab eest ning külje pealt. Sale. Nõtke. Läheb siis peosaali tagasi. Kell on pool kaksteist läbi. Kell kaksteist pakutakse torti ja kohvi, teab Katrin. Ilmselt mängitakse ka pruudipärg maha. Pruudipärja saamise kogemus on tal juba Luule pulmadest olemas. Katrin muigab seda meenutades.
Tal polnud siis sellisest kombest udust aimugi ja nad polnud Erkiga veel paargi tollal. Katrin mäletab küll neid Erki suuri ja imestunud silmi, kui ta meest päriselt suudles seal pulmas. Esimest korda.

Võõras blondiin
Katrin istub pea lagedaks söödud laua äärde. Erkit polegi. Äh! Siis märkab ta meest tantsijate hulgas. Tantsib selle blondiiniga, kes on mingi ülikooliaegne tuttav. Katrin ei tunne siin ühtegi peale Erki. Kas tõesti on Erkil mingi tõmme blondiinide vastu või tahavad need blondiinid Erkit. See praegune näeb välja täpselt samasugune nagu Erki esimene naine. Pikad plaatinablondid lahtised juuksed, kunstküüned ja solaariumipäevitus.
Ja Erki ei tundu üldse enam nii väsinud kui ta äsja Katriniga tantsimast tulles oli. Nad naeravad ja räägivad ja see, kuidas Erki seda naist hoiab, ei meeldi Katrinile mitte üldse. See, kuidas naine Erkit hoiab, see ka mitte. Kas ma olen armukade, küsib Katrin endalt, uut ootamatut tunnet analüüsides. Ta pole kunagi varem midagi taolist tundnud. See tunne tugevneb, süveneb ja kasvab millekski, mida Katrin varem tundnud pole – kontrollimatuks raevuks.
Katrin tahaks minna ja virutada oma kõrge ja terava kontsaga puruks selle blondi sääreluud ja Erkile vastu vahtimist anda. Katrin on päris mures enda pärast.
Siis märkab ta tooli seljatoel Erki pintsakut. Katrin kobab vargsi selle taskutes ja leiabki autovõtme. Sama vargsi ja leebelt naeratades libistab ta vaikselt end pidumajast välja. Kus on saapad, mantel ja kott, see Katrinit praegu üldse ei huvita. Ta peab siit minema saama, enne kui midagi juhtub. Enne, kui ta midagi hullu korda saadab.
Märtsilõpuöö jääkonara peal on võimatu nende kingadega autoni jõuda. Katrin võtab kingad jalast ja viskab tagantkätt suure kaarega põõ­sasse. Oma kallid lemmikkingad. Sitta kah! Üldse ei huvita. Mida see küll mõelda võib, kes need leiab, kui leiab. Mõte kingade leidjast ajab õige pisut muigama. Keegi saaks endale väga head kingad, kui ruttu leitaks. Enne, kui läbi ligunevad.
Ja siis ta kihutab. Gaas põhjas. Hirmu tundmata, surma pelgamata. Auto on ka võõras. Katrin pole Erki autot vist mitte kunagi varem juhtinud. Õnneks on maantee lume- ja jäävaba ning kuiv. Autodest tühi. Ma hakkan vist hulluks minema, mõtleb Katrin murelikult.

Rõivaste valus tulevärk
Hõbedane Mercedes keerab koduväravast sisse. Luule ja Lembitu majad on pimedad. Autot garaaži panna küll ei viitsi. Peedu on õnnelik ja muudkui kargleb. Tõmbab küüntega kleidi seest niite välja. Katrini kalli lemmikkleidi seest, aga Katrinit ei huvita. Sitta kah! Naine laseb koera tuppa. See rahuneb ning keerab end vaibal magama. Katrin süütab ahju valmis pandud puud, kisub kõik riided seljast ning viskab tulle. Ta parim pesu põleb ilusa sinise leegiga, kleit rohekaga ja sukkpüksid sulavad mullitades ning sisisedes imekähku. Alasti Katrin vaatab pisut seda värvide mängu läbi ahju klaasukse, läheb siis trepist üles ja keerab kraani lahti. Kõigepealt külma vee ja siis nii kuuma, kui vähegi kannatab. Katrin kükitab ja laseb veel enda peale voolata.

Kas geneetika hakkas tööle?
Kodu näib kuidagi võõras, aga hea, et siin praegu Erkit ei ole. Katrin ei taha ühtegi inimest näha. Ta tahaks magada, aga ei saa, sest mõtted kihutavad ja väga imelik on olla. Ahjusiiber jääb lahti. Katrin ei viitsi seda kinni panema minna. Ei huvita.
Ta mõtleb emast. Ema oli Katrini vanuselt juba oma elu lõpetanud. Esmakordselt tajub Katrin ähmaselt, mida ta ema tunda võis. Geneetika on tööle hakanud, tõdeb naine. Kolmekümneselt ilmutab end skisofreenia. Ema polnud küll skisofreenik, tema oli lihtsalt depressiivne. Katrin ei tea, mis võimalik psüühikahäire temal olla võib, aga midagi on. Selles on ta nüüd kindel. Kui Katrin meenutab, siis selliseid vihasööste on varem ka olnud, kuid olulisemalt leebemaid. Tänane oli aga midagi väga ohtlikku. Lisaks sellele, et ta oleks tahtnud peksta segi kogu pidumaja, oli ka kodutee tõeline surmasõit. Katrin saab aru, et kõrgemad jõud kaitsesid teda täna. See on kindel. Muidu ta poleks ellu jäänud. Imelik ja ebaõiglane. Mõne tühise vea pärast kaotavad inimesed roolis oma elu või sõidavad kellegi teise surnuks. Tema lausa otsis surma, aga ei midagi.
Ja alles nüüd meenub Katrinile, et tal on laps. Ta ei tunne midagi. Ei igatsust, ei armastust. Mitte midagi. Ainult tühjus.
Midagi veel meenub. See, et Luule andis talle kunagi millegipärast ühe lehe Xanaxit, aga Katrin ei võtnud sealt ühtegi tabletti. Nüüd läheb ta ja otsib selle rohukapist välja. Valged tabletid. Kõige nõrgemad. Need ei tee midagi. Katrin neelab kõik kümme tabletti alla, joob vett peale ja poeb voodisse. Tõmbab end kägarasse ja mõne aja pärast kaovad painavad mõtted, tuleb vabastav surin ning ta vajub raskesse unne.

Väsinud ja mures
Kui Katrin ärkab, on väljas valge. Kell on kaks päeval. Kalender magamistoa seinal näitab pühapäeva. Punast ruutu on nihutatud. Järelikult on Erki siin käinud. Maja on vaikne. Katrin on uimane ja ta ise ning ümbrus tunduvad ebareaalsed. Ähmaselt meenuvad öised sündmused, kuid naine ei taha neile mõelda. Katrin vaatab aknast välja. Peedu on õues. Autot pole näha.
Katrin võtab hommikumantli ümber ja koperdab trepist alla. Ahjusiiber on kinni lükatud. Ammu kustunud süte peal lebavad kaks kumerat metallkaart – mälestus rinnahoidjast. Väga ilusast ja mugavast. Katrin proovib, kas ta tunneb kahetsust rinnahoidja kaotuse pärast. Ei tunne. Katrin vaatab garderoobi. Tema mantel, saapad ja kott on seal.
Muud elumärki pole. Katrin vaatab külmutuskappi. Seal on süüa. Järelikult on Erki poes käinud. Kus ta nüüd on? Küllap ema juures.
Katrin joob ühe keefiripaki tühjaks, sest hirmus janu on, võtab ahjust sütelt kumerad metallkaared ja viskab prügikasti, et need enam ei tuletaks möödunut meelde. Siis läheb tuikudes trepist üles, poeb voodisse ja püüab analüüsida juhtunut.
Kogu meeletu raev on lahtunud. Katrin on lihtsalt väsinud. Väsinud ja mures. On ka põhjust muretsemiseks, kui sellised asjad juhtuma hakkavad. See on märk, et abi tuleb otsida.
Ma lähen psühhiaatri juurde, lubab Katrin endale ja selle mõttega ta uinubki.

Täiesti vale arst
Psühhiaater on arrogantne noor mees, kes kohe algusest peale Katrinile ei meeldi. Kuidas selline ülbik saab üldse psühhiaater olla? Ta ei sisenda ei turvatunnet ega abilootust, ebamugavust vaid. Juba ta muie on niivõrd jultunud, et Katrin tahaks teda millegagi visata. Kuradi kollanokk!
See kollanokk näib igavlevat ja iga oma liigutuse ning ilmega ütleb ta Katrinile, kuivõrd see arsti kallist aega raiskab. Et kusagil ootavad tõeliselt haiged inimesed ja siin Katrin lihtsalt jahvatab oma armukadedusest ja halvast tujust.
„Armukadedus on loomulik reaktsioon sellele, kui te oma meest ilusa naisega flirtimas näete,“ seletab see sitapeast ninatark.
„Kuulge, mu ema tegi enesetapu. Ma olen tõeliselt mures oma vaimse tervise pärast. Ma tunnen end teatud situatsioonides väga halvasti ja käitun kummaliselt. Ma ei tulnud siia naljapärast. Ma vajan abi.“
„See, et teie peres on suitsiidi esinenud, ei ole veel sajaprotsendiline garantii, et ka teil peaks psüühikahäireid esinema,“ kehitatakse teispool lauda õlgu.
See oli liig.
„Mine persse, mees! Kurat, kas sa pole üldse oma õpikuid lugenud või? Sa nagu üldse ei jaga ära, kui ini­mene abi vajab? Kas sinusuguse pärast pean ma ennast või kedagi teist ära tapma, et sa aru saaksid, mis värk on? Vittu, ma tahan teist psühhiaatrit! Ja naist! Ja sinu peale ma kaeban kusagile, usu mind!“
Nüüd elavnetakse pisut teispool lauda ja ka tohtrihärra ilme muutub. Leebemaks ning asjalikumaks.
„Palun, rahunege nüüd! Mida te siis soovite? Et ma teile rahusteid välja kirjutaksin?“
„Ma soovin, et mind mõistetaks. Enda teada ma tulin psühhiaatri juurde. Ja ma ei taha, et mu jutu peale lihtsalt õlgu kehitatakse. Et sorry, mis siis, et su ema end ära tappis. Ma ei taha lõpetada hullumajas nagu üks sitane juurvili. Ma tahan saada abi. Teraapiat. Ravimeid. Mida iganes. Kõigepealt aga õiget suhtumist.“
Teispool lauda ollakse vait ja klõbistatakse arvutisse digiretsept.
Mõistvad psühhiaatrid, kes oma naispatsientidesse armuvad, on ainult filmides, mitte päriselus. Samuti ka hullumajad varjulistes parkides, kus kaunid naispatsiendid neisse armunud psühhiaatritega jalutavad, mõistab Katrin väga selgelt tegelikkust.

Hallid niidid mehe juustes
Järgmine psühiaater, kelle vastuvõtule õnnestub saada, on naine. Juba pensionieas, kuid ikka töötab. Ta väidab, et armastab oma patsiente. Muidu ta ei töötaks ju. Soe, aga mitte sugugi kanaema.
Tema võtab Katrini juttu ema enesetapust väga tõsiselt. Ta võtab kõike tõsiselt. Temaga pole Katrinil üldse raske rääkida. Arst kahtlustab sünnitusjärgset depressiooni.
„Me teame tegelikult inimajust imevähe,“ tunnistab ta, „on küll mingid sarnased sümptomid, aga iga inimene on erinev. Ravimitega me ka ju lihtsalt proovime, mis sobib, mis mitte.“
Hetkekski ei kahtlusta see meeldiv naine, et Katrin midagi välja mõtleks või etendust teeks. Vastupidi. Ta lausa kiidab naist, et see õigel ajal abi saama tuli. Kui Katrin talle selle meespsühhiaatri peale kaebab, muigab naine vaid, ohkab ja ütleb:
„Psühhiaatrid on ka kõigest inimesed. Oma heade ja halbade külgedega. Võib-olla saab temast veel kunagi päris hea arst. Mine tea.“
Katrin räägib, kuidas ta selle mehe läbi sõimas. Et aeg-ajalt tabab teda vastupandamatu soov ropendada. Teda, kellel on nii korralik lastetuba. Arst noogutab mõistvalt ja nendib, et psühholoogi juurde peab Katrin kindlasti minema. Kui vaja, siis koos Erkiga pereteraapiasse. Nad pole Erkiga sellest pulmaööst ja surmasõidust sõnagi rääkinud. Ainult nii- palju, et ühel õhtul mehe pead silitades avastas Katrin ta juustest hallid triibud.
„Issand, ma pole kunagi näinud, et sul on hallid juuksed!“ hüüatas ta siiralt imestades.
Siis vaatas Erki talle väga sügavalt silma ja ütles, et ega enne Marko pulma olnudki. Et ta ise avastas need pärast seda hullumeelset nädalavahetust esmaspäeva hommikul.
Nüüd tundis Katrin häbi ja õrnust ja kõike läbisegi. Kallistas meest ja löristas ta kaelas nutta. Erki vaid silitas teda ja vaikis. Nii palju ütles, et:
„Nüüd ma siis tean, et inimesed võivad murega tõesti öö jooksul halliks minna.“

Jälle ebameeldiv päev...
Katrini elu on väga muutunud. Ta tahaks ainult magada. Öösel ja päeval. Hommikul, kui silmad lahti teeb, hakkab kohe vaikselt inisema, sest talle ei meeldi, et jälle on päev. Katrin ei mäletagi enam seda elurõõmsat naist, kes tuli Eestisse tagasi ja ehitas üles oma kodumaja. Õhinaga ja armastusega. Ta sai kõik, mida tahtis – kodu, mehe ja lapse. Nüüd on kõik ühtlaselt hall ja tahaks vaid magada.
Katrin ei tee kuulmagi, kui Karl Emil ärkab ja häälekalt süüa nõuab. Naine poeb peadpidi teki alla ja oigab. Siis tõuseb Erki, söödab lapse enne tööleminekut ja toob ta Katrini juurde voodisse. Poiss laliseb natuke ja jääb uuesti magama. Varajasel ennelõunal ärkab ta uuesti ja siis ei jää Katrinil muud üle kui peab ennast ka jalule ajama. Väga vastumeelselt. Neelab antidepressandid alla ja saab kuidagi liikuma.
Päeva peale läheb paremaks. Katrin teeb hädavajalikud kodutööd. Ainult tõesti kõige olulisemad. Tolmu pühkida üldse ei taha. See on kõige raskem. Meeleldi ta ainult lesiks ja vahiks lage. Katrin ootab õhtut, et saaks ometigi jälle magama. Ei ole tahtmist kedagi näha. Luulet pole ammu näinud ja Katrin ei võta telefoni vastu, kui keegi helistab. Arvutit ei ava, pintslit kätte ei võta, raamatuid ei loe, muusikat kuulata ei taha. Ainult lapsele laulab. Võtab ta sülle, istub kiiktooli ja laulab. Või siis lebavad kahekesi, Karl Emil hoiab ema sõrmest, tahab seda lutsida ja räägib oma asju oma keeles. Siis Katrin tavaliselt nutab ja tal saab natuke kergem. Pisarad aitavad.
Erkiga ka eriti midagi ei räägi. Süüa ka tavaliselt õhtuks ei tee. Poes ammugi ei käi. Erki ise käib pärast tööd poes ja ostab endale praeliha ning salatit ja poisile lastetoitu. Katrinile puuvilju, aga sel pole isu. Katrin on kõhnaks jäänud, näeb välja nagu üks roju. Hall ja ilmetu.
Õhtuks poeb Erki kaissu ja jääb ruttu magama. Seksist pole juttugi. Erki hoiab oma naist ja ohkab enadamisi, siis kui Katrin juba magada nohiseb. Tal ei tule kaua und. Selline elu siis! Kumbki ei kujutanud oma elu niimoodi ette. Hoopis teisiti pidi ju minema.

Lilled ja tunded on tagasi
Elu kulgeb Katrini jaoks mõttetut halli üksluist rada kevade poole. Üks asi on siiski muutunud. Nüüd on Katrinil tohutu söögiisu. Ta sööb päeval ja öösel. Kõike. Palju ja valimatult ning muudkui paisub. Katrin märkab kohkunult, et ta vöökohal on juba päästerõngas. Appi!
Lumi sulab, lumikellukesed hakkavad õitsema. Nad tulevad välja sellistest kohtadest, kus Katrin oodatagi ei oska. Kui ta eelmisel aastal siia tuli, oli mai lõpp ja lumikellukeste lehed kadunud. Katrinil polnud udust aimugi nende olemasolust. Nüüd tärkab neid murus ja peenardes. Sama kordub siniliiliate õitseajal. Kogu muru sinetab.
Katrinil on hea meel, et kogu aed sai eelmisel suvel korda. Praegu ei huvita teda istutamine mitte sugugi. Aga millise õhinaga ta seda sügisel tegi!
Kui õu tahenenud ja teed kuivad, hakkab Katrin Karl Emiliga jalutamas käima. Paneb lapse vankrisse ja kõnnib mööda inimtühje teid. Küla vahele ei kipu. Ja ennäe imet! Elu hakkab tasapisi noore naise sisse tagasi tulema.
Juba oskab ta hinnata toomingate õitsemist ja nende lõhna, siniseid meelespeavälju tee ääres ja ööbikute laksutamist. Ühel päeval ajab Katrin oma punase Škoda garaažist välja, topib poisi lastetooli ja sõidab linna. Erki on auto heas usus ammu sõidukorda sättinud, aga seni pole Katrin sõita tahtnud.
Nüüd tahab. Katrin tunneb juhtides, et tal on päris hea olla. Tere tulemast, emotsioonid! Naine naeratab omaette.
Tagasisõidul on auto täis lõuendeid ja õlivärve ja akrüülvärve ja pintsleid igas suuruses. Mitte ainult emotsioonid pole tagasi, vaid ka inspiratsioon on kohal.
Katrin leiab oma molberti sauna eestoast. Sinna seabki ta oma ateljee uuesti sisse, nagu eelmisel sügiselgi, kui ta ema raamatusse pilte maalis. Üks raamat on saunatoas ka talve üle elanud ja niiskusest pisut kahjustada saanud. Katrin vaatab seda hellusega. Ema luuletused, mis ta ise kaante vahele aitas. „Vigase tiivaga lind“. Kaanepildil põllulillede all kössitamas väike linnupoeg. See pilt peaks siendama küll rohkem turvalisust kui kurbust, aga Katrin nutab siiski natuke. Ta tunneb, et tema ongi  see linnupoeg seal raamatukaanel. Pärast nutmist on hoopis parem olla.

Ja ometi – seaduspära...
Algab suur maalimine. Katrin tõuseb nüüd vara ja vahel maalib öö otsa. Söögiisu on taas kadunud ning päästerõngas kaob. Pilte muudkui tuleb ja tuleb. Sürrealistlikke mürkrohelistes toonides ebamaiseid taimi, mille vahelt piilub suuri hirmunud või leegitsevaid silmi, unenäolisi maastikke, salapäraseid uduseid vaateid, kirglikke veripunaseid loojanguid või päikesetõuse, mine võta kinni. Tumedates metsaalustes õitsevad neoonroosad ja neoonkollased lilled, torm peksab siniseid valgeharjalisi laineid vastu musta kaljut, surnud näkineid lebab hõbedaselt sädeledes rannakividel ja nii edasi ja nii edasi.
Katrin lõkerdab naerda. Ta tunneb enda taas suurepäraselt. Voodis kargab hullunult Erki kallale. Erkile see pärast pikka põuaperioodi päris meeldib, kuigi ta on nüüd palju psühhiaatriaalast kirjandust uurinud ning arvab teadvat, millega tegu.
Katrin aga avab taas läpparikaane ja saadab feissbukis laiali kümneid sõbrakutseid. Tantsib Karl Emiliga ringiratast mööda tuba ja poiss ta käes kilkab. Katrin on taas rõõmus, ilus ja seksikas. Ta tunneb end kõige kaunima naisena maailmas ja kõige andekama kunstnikuna planeedil.
„No selge, see on maniakaalne episood,“ ohkab psühhiaater. Ta paneb diagnoosiks bipolaarse meeleoluhäire ja kirjutab välja stabilisaatorid.

Anneli Lamp

 

0 kommentaari Lisa kommentaar