horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Viimane võimalus

Külli (39) ja Tõnis (44) abiellusid peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Ellu on toonud sära nii lapsed kui ka majanduslik heaolu, kuid veel mõne kuu eest oleks see idüll kokku varisenud nagu liivale ehitatud muinasjutuloss, mida ookeani tormilained halastamatult räsinud.

oodispordi lõppedes heitis Külli valge hommikumantli õlgadele, embas abikaasat, kiirustades vannituppa.
Tõnis oli mehelikult enesekindel ja rahulik, nagu alati, kuni ootamatult ilmus uksele abikaasa, pööraselt karjudes: "Mis asi see on? Ma küsin sult, mis see on?"
"Mulle meenutab see äsjakasutatud kondoomi," puhkes mees naerma.
"Mida sa irvitad? Tead, mis siin sees on?"
"Ennustan, et sperma. Eeldan, et minu oma," naeris Tõnis üha hoogsamalt.

Millistes litsides on käidud?
"Väga mõistlik, et oleme seda kummikinnast kasutama hakanud," lausus Külli, visates sooja seemnevedelikuga preservatiivi otse abikaasa näole, jultunult jätkates: "Vastasel juhul oleks mul hetkel HIV, AIDS, A-, B-, C-hepatiit, genitaalherpes, gonorröa, klamüüdia, tripper, süüfilis, kurat teab, mis kõik veel. Kõik sõltub sellest, millistes litsides sa oled käima hakanud. Sõle tänaval või sadamas? Kust sa neid proste üles korjad?"
Jätkuvalt naerupugistav kaaslane vastas, olles kondoomi naise padjale asetanud: "Kallis, kas sa läksid mõne minutiga lolliks? Nii kiiresti ennast täis ju ometi ei suuda keegi  juua!"
"Vaata sinna kotikesse. Vaata, vaata, küll sa siis aru saad, millest ma räägin. Seal on sinu suguhaigused, mida sa oma litadelt linna peal korjamas käid. Su sperma kubiseb suguhaigustest nagu pompsiku pea täipesast. See on rõvedalt verine!  Korja oma pisike riist kokku, topi püksi ja kao diivanile magama! Hommikul lähen lahutust sisse andma!"
Vapustatud mees muutus näost kaameks. Ta tundis, justkui kogu maailm oleks kokku varisenud. Vaevaliselt suutis ta voodis istukile tõusta, süda rinnus pekslemas, justkui poleks infarktini enam kaua jäänud.
Hoolimata püüetest armsamale selgitusi jagada, jäi naine oma veendumustele kindlaks, nõustudes vaid tingimusega, et Tõnis külastab arsti ning toob koju doktori allkirja ja pitsatiga kinnitutud paberi, et mehel pole suguhaigusi. Veendumata mehe truuduses, kehtestas nõrgem sugu ennast, soovides nõutud dokumendini üksinda magamisaset.

Murtud mehe vaevad
Hommikul, veel enne, kui personal haiglasse oli saabunud, istus murtud südamega mees nakkushaiguste kliiniku ukse ees. Silmist valgusid kurbuse-, valu-, meeleheitepisarad, sest enda teada oli tema südametunnistus puhas. Kõik oli arusaamatu, selgusetu, elu tundus õudusfilmina, milles sunnitakse ta peasüüdlase rolli, hävitades kõik, mis senises elus on olulisel kohal asetsenud.
Mõistmatus, arusaamatus, mis valesti läks, miks ja millal. Tõnis vandus surnud vanaema nimel vereproove võtvale õele, et pole iialgi oma naist petnud, tal polevat sellist mõtetki pähe tulnud – arsti abiline pidi kuulama kannatava mehe nuuksatustest läbipõimunud nukraid sõnu.
Päevade viisi elati nüüd vaikuses, justkui ühe katuse alla oleksid vägisi paigutatud kaks täisealist ja nende kolm järeltulijat. Lapsed olid rusutud, suutmata aru saada, mis hoolivas ning hellusi jagavas perekonnas on üleöö juhtunud. Peale koolipäeva polnudki enam tahtmist koju, sellesse valguse varjutanud pimedusse astuda. Eelistati raamatukogus istumist või sõprade juures arvutimängudega mõtete eemalejuhtimist kodutülist.
Nädal aega pärast kodudraama esimest vaatust ulatas Tõnis alandlikult kallimale pitseeritud ümbriku, mida avades viimane kissitas vaid õelal pilgul silmi, sisisedes nagu madu langevas paradiisiaias: "See paber ei tõesta mitte midagi! Nagunii see on võltsitud! Ma ei usu mitte sõnakestki, mis siin on kirjas! Ma ise nägin, oma silmadega, et su sperma on verine ja see saab ainult tähendada, et oled mind petnud odavate hooradega, tuues koju kaasa miljon haigust! Kas sa arvad, et ma olen pime? Olen advokaatidega rääkinud. Vara jagame pooleks, lapsed jäävad mulle, võid neid külastada, aga mitte koos oma linnukestega. Pabereid juba koostatakse."

Kui mitte suguhaigus, siis mis?
Püüdes meeleheitlikult tõrksalt eemalduvast naisest hellalt haarata, vastas mees vaikselt ja tagasihoidlikult: "Kallis Külli, kinnitan sulle, et ma ei ole sind mitte kunagi petnud ja see paber on ehtne. Võime koos haiglasse minna, kui tahad. Armastan ja ihaldan ainult sind hetkest, mil esmakordselt kohtusime.
Mäletad, see oli nii naljakas, kuidas bussiterminalis tudengitena üksteisele sülle jooksime, justnagu filmis või telereklaamis? Teadsin kohe, et sina oledki see ainus ja õige. Ma ei kahelnud hetkekski, kui sulle abieluettepaneku tegin. Ma pole mitte kunagi kahetsenud ühtegi meie ühiselt jagatud rõõmu ega muret, sest armastan sind. Ausalt, ainult sind!
Arstid soovitasid mul meestekliinikusse pöörduda. Kahtlustavad, et mul on eesnäärmega probleeme."
Külli jäi esimest korda kogu verise sperma saaga juures mõtlikuks: "Lõbunaistelt küll eesnäärmevähki ei saa! Selleks ei pea isegi arst olema, et sellest aru saada!”
"Palun, anna mulle võimalus! Käin arstide juures ära, saame teada, mis minu tervisega on juhtunud. Suudad sa nii kaua oma lahutusega oodata, palun?"
Kiirust ületades, politseid pelgamata, peas vasardamas vaid naise tõotus, et jäänud on loetud päevad, kihutas töölt erakorralise puhkuse võtnud mees Volvoga mööda Tallinn-Tartu maanteed meestearsti vastuvõtule. Tema jaoks oli see esimene kord, midagi nii intiimset mõne arstiga jagada. Kiirustades ununes isegi internetist eelnevalt uurida, millised protseduurid teda ees ootavad, kuid gaasi põhja vajutades tundis, et ega see eriti ei huvitanudki. Eesmärk – abielu ning perekonna ühtsuse taastamine pühitsesid sel hetkel iga abinõu.
Kohmetunult, aeg-ajalt punastades,  jutustas Tõnis teda tähelepanelikult silmitsenud doktorile kõik talle teadaolnud asjaolud, sündmused, vestlused, presenteerides isegi päevinäinud kondoomi ja suguhaiguste olematust tõendavat dokumenti.
Ehmunult hüüatas patsient paberiga kaetud voodil: "Ai!" kui arst peale põhjaliku küsitlust ning vajalike ankeetide täitmist pärasoole kaudu Tõnise eesnäärme kuju ja suurust sõrmega hoolikalt uuris. Samas meenutas mees endale teadmisi, mida oli varem kuulnud abikaasalt, kes kirjeldanud, kuidas toimuvad naise günekoloogilised läbivaatused. Selle kõige kõrval tundus pisut homoseksuaalne protseduur lausa muretu lapsemänguna.
Nahkkattega voodilt püsti tõustes sikutas Tõnis püksid jalga, hakates rihma sulgema, kui kuulis meestearsti lausumas: "Pole vaja kiirustada. Me pole veel lõpetanud."
Doktor suunas tõenäolise haigestunu privaatsesse ruumi, ulatades plastikust topsi, viidates asjalikult diivanilauale, millel ilutsesid erinevaid seksrituaale demonstreerivad pornoajakirjad – selles kitsas ruumis onaneerimist harrastavatele patsientidele.

Surmaohtu pole...
Õhtul, peale läbivaatusi, hotellitoa voodis lamades, silmas  Tõnis vahetpidamata ning igatsevalt laual vaikivat mobiiltelefoni, puudutades hellalt rahakotist väljaotsitud Külli fotot. Ta oli otsustanud jääda Tartusse tulemuste selgumiseni, kuigi oleks soovinud haarata telefoni järele, kuulmaks laste ning armastatu helisevaid hääli.
Jätkuvalt muserdasid muremõtted, teadmatus prõmmis ajurakkudes, hirm lähenevate päevade, kaasnevate sõnumite ees kasvas iga ärevaks tegeva minutiga. Nüüd suutis ta veel vaid iseennast süüdistada, et polnud iial varem mõtelnud sellele, et vajalik on regulaarselt meestearsti külastada. Tal polnud mingeid tervisehädasid kunagi esinenud, kui väiksemad külmetused kõrvale jätta, seetõttu ei tulnud Tõnis traditsioonilise eesti mehena selle pealegi, et teatud vanusest alates on vajalik alaliselt kontrollida kogu organismi, ihu, vaimu.
Hilja oli kahetseda, sest juba paar nädalat oli maapealsest kodusest paradiisist saanud tõeline põrgukatel. Lihtsalt seetõttu, et perepea ei suutnud tulevikuriske õigeaegselt aimata.
Tõnis istus murelikul ilmel mõne päeva pärast taas arstionu kabinetis. Ta oli jõudnud hotellis ennast kõigeks ette valmistada, olles põhjalikult uurinud erinevatelt veebisaitidelt informatsiooni võimalike haiguste ning nendega kaasnevate tagajärgede kohta.
Doktorile tüüpiliselt esmalt köhatati, millele järgnes tähtsa liigutusega prillide ninale asetamine ning eneseteadlik, ähvardava tooniga monoloog: "Härra, eesnäärmepõletik ehk prostatiit on haigus, millesse võivad haigestuda igas vanuses mehed. Seejuures on oluline märkida, et arenenud maades on eesnäärmevähk kujunenud juba kõige sagedasemaks diagnoositud vähi vormiks. Nagu te ilmselt olete ka uudistest lugenud, siis WHO igaaastaste uuringute kohaselt on eesti mehe tervisekäitumine riskialdis  just nimelt eesnäärmehaigustele. Oleme nendes edetabelites alati esimestel kohtadel koos oma Baltikumi-vendadega, mistõttu on väga oluline pidevalt iseennast jälgida, kahtlemata kontrollis käia. Kahetsusväärne, et jõudsite meie juurde nii katastroofiliselt hilja. See on suur ohumärk! Esimesi uuringuid oleks pidanud alustama juba kolmekümnendates eluaastates.
Avastasime, et teil esineb asümptomaatiline põletikuline prostatiit. Veri teie seemnevedelikus oli väga tavaline nähtus mehe kohta, kes harrastab jalgrattaga palju sportida.
Leidsime, et teile on vajalik mää­rata eesnäärme kaitsevõimet parandavaid ravimeid.
Kokkuvõtlikult on teie tervis hea, kuid kindlasti ootame teid tagasi, et ikka-jälle protseduurilisi läbivaatusi korraldada. Parem karta kui kahetseda! Eks ole, härra?"

... ja elu käheb edasi
Valge Volvo ust pauguga koduvärava ees kinni lüües, tundis ülikoolilinnast koju jõudnud Tõnis ennast vabana. Kõik, millele ta pilgu heitis, oli oma ja kodune. Enda kätega rajatud aed, naise hoolikalt istutatud lilled, roheline hekk, majalaenust välja ostetud uuseramu. Siin oli tema süda ja hing, mida hõljus isegi sissehingatavas õhus, kui ta kodumaja poole suundus.
Trepi ülemisel astmel seisis kahetseva silmapaariga, tumerohelisse kleiti riietatud naisterahvas, vaadates anuvalt murul tema poole jalutavat ülikonnas meest.
"Armas, palun anna mulle andeks! Olin tõeline tobu, et sinus kahtlesin. Läksin endast põhjendamatult välja, solvates ning alandades sind. Tean, et võin sind usaldada. Oled maailma parim, ilusaim, kõige hellem mees, tõeline unistuste prints ning mina olen väike õnneseen, kes just sinu käte vahele juhtus jooksma.
Sina süütasid minus kired lõõmama, panid mind elama. Ilma sinuta poleks meil kõige väärtuslikumat – meie lapsi. Meie väikeseid ühiseid ingleid," lausus Külli majatrepi esimesel astmel seisvale meesterahvale, lõpetuseks lisades: "Lihtsalt, anna mulle andeks! Armastan sind igavesti! Me saame kõigega hakkama, sest meis elab armastus. Tean nüüd, miks viimastel nädalatel nii emotsionaalseks muutusin. Seda tegi meie armastus. Ma olen rase!"
"Kallis, armastan sind!" kõlas rõõmajoovastuses Küllit embava Tõnise hüüatus, kui oma seadusliku naise sülle haaras ja taas kord naeratades kätel üle ukseläve kandis.

Raivo Kaer

0 kommentaari Lisa kommentaar