horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Virtuaalmees

Põdesin valusaid süümepiinu, kui mõistsin, et ma oma meest enam ei armasta. Aga mida tegi sel ajal tema?

Päike veeres mööda sammaldunud kuurikatust ja vihmapoiste väledad sõrmed krõbistasid aknalaual, kui ta tuli. Esimesed koputused tundusid kui memme silitused lapsepõlves, mida iga päev ootasin, aga küsida ei söandanud.
Olen korduvalt kujutlenud neid elu rasketel hetketel ja tuleb tunnistada, et need on mulle jõudu andnud ka nüüd, mil memm aastakümneid pilvepiirilt mind jälgib, juhendab ja suuna kätte näitab. Tihi une- ja ärkamise piiril astraalrännakutel kohtun ma temaga ja igal aastal on need lahkuminekud valusamad temast, mu lapsepõlve elavast iidolist.
Tänutunde, mis hinge paitab, võttis memm rõõmupisarais vastu ja tema südamega lausutud sõnad:"Minu viimane soov oli, et sulle taevaväravad avaneksid", toovad ka kõige pilvisemal päeval päikese taeva alla.

Mees internetiportaalist
Selles koputuses oli midagi eriskummalist, midagi sõnaseletamatut. See kõlas justkui Mendelssohni "Pulmamarss", justkui Vivaldi "Neli aastaaega", mis siinpool kõnelejale õnnistatud tunde hinge süstivad, samasuguse nagu tunneb sügavusklik peale armulaual käimist. Mida tunneb noor ema, kes oma esiklast esimest korda rinnal saab hoida. Mida tunneb vanaema, enne kui siitilmast lahkumist suudab oma viimase soovi täide viia.
"Jaa! Sisse!" hüüdis minu kilekeelne hääl, kuigi füüsis oli alles ära, ära unelmais, mis kosutasid hinge justkui ime, mida iial ei uskunud ma oma silmis nägevat.
Pikk, sihvakas, muskleis, tõmmu härrasmees, must king jalas, avas ukse. Tema madal hääletämber ja sügavpruunid silmad niitsid mind jalust. Toibusin esikupõrandal, mil võõras mulle otseses mõttes hinge sisse puhus. Tahtsin uuesti ära minna, sest see kõik oli nii uskumatult ilus. Justkui ärataks Prints kaunist muinasjutust mind suudlustega elule.
"Rahunege, neiu! Toon teile köögist suhkruvett!" lausus ta ja juba oligi klaasiga tagasi.
Issand küll! Kas mu isa saatis selle noormehe mu teele? Kui ma lapsena tusane olin, soovitas just tema mul suhkruvett juua. Pealegi meenutab tema hoiak ja riietumisstiil mulle just isa. Meest, kes alati kandis musta kinga, valget sokki, ülikonda ja kaabut. Meest, kes oli alati seltskonnas väljapeetud hoiakuga, šarmantne härra. Meest, kelle ümber tiirles sama palju naisi nagu kärbseid meepotil. Mees, kes oli meie riigile andnud tugeva panuse iibe tõstmise näol. Olin ju kuluaaridest lugenud, et teatud inimesed valivad endale vanemate sarnase kaaslase.
Aga kas mina ikka valisin? Ilmselt küll, kuna tema oli ainus mees, kellele internetiportaalis tutvudes oma koduukse avasin. Või õigemini avas ta selle ise.

Täiesti eriline puudutus
"Millest mu kaunis Printsess mõtleb?" küsis ooperilaulja hääl.
Issand küll! Minu isa oli ka ooperilaulmises kadunud talent. Hakkab pihta?! Mida see kõik peaks tähendama?, mõtisklesin endamisi ega saanud sõnagi suust.
"Hmm, tuleb tõdeda, et Facebooki fotodel nägid sa juba kena välja, aga need silmad, need on reaalselt veel ilusamad, veel kõnekamad kui fotodel! On seda keegi kunagi sulle ütelnud? Või olen mina esimene?" muigas härra ja pilgutas mulle paremat silma.
Oi, oi, kus mul see pubekaeas kirjutatud märkmik küll on!? Seal on kõik tähendused kirjas ja minumeelest kui noormees pilgutab paremat silma, siis meeldid talle. Oihh, mis lapselikud mõtted! Oehh! Ah, ma ei põe ka enam, olla ju lapselikkus üks naiselikest voorustest. Issand, ma oleksin justkui keele alla neelanud! pidasin enesega monoloogi ja muigasin moka otsast, kui meie käed esmakordselt kokku puutusid.
Imelik, see puudutus, see on täiesti teistsugune! Sellist puudutust ei ole ma iial enne tundnud. See, see on täiesti eriline! Täiesti! Inimesed on ikka väga erinevad. Mõnega ei sobi energiad üldse kokku ja ühes ruumis viibimine tekitab õhupuudust. Teise inimesega hingaks justkui ühte õhku, puhast, kristalset ja puutumatut! Olin ikka justkui keeletu.

Veidi valusat vaikust
Mees mustas embas mind ootamatult. Või tegelikult ei olnud see ootamatu, kuna olin selle ligemale poole aasta jooksul Facebookis ja telefonitsi suheldes kannatamatult seda oodanud. Isegi suudlused, mis ta mulle virtuaalmaailmas saatis, tundusid nii elusad ja erutavad, et läksin lausa ekstaasi. Nüüd ühtäkki on ta mul külas ja embab mind...
Ennast ma ju tegelikult tunnen. Suhelda mulle meeldib, olen avatud hingega, aga kui armun, muutun keeletuks. Sõnad justkui upuks minu sisse. Tüüpiline eestlane, ütleksid paljud, kuigi ma ennast päris tüüpiliseks ei peaks. Olen palju avatum ja temperamentsem. Usun, et see kidakeelsus sellises olukorras on mulle geenidega kaasa antud. Ma ei mäleta, et esivanemad oleks ilusaid sõnu teineteisele lausunud.
Või tuleb see sellest, et minu lapsepõlv jääb kaugesse nõukaaega, mil olid teatud teemad tabud? Kes küll armastust keelata saab? Imelik! Igal juhul oma loomust me muuta ei saa. Jääb loota vaid, et mu lastest saavad avatumad perepead. Jääb loota!
"Kas me jäämegi vaikima või tahad sa endast veidike rääkida? Netis tundusid küll palju jutukam. Räägi ometi, mu kaunitar!?"
Ptüi, ptüi! Minu jaoks kõlab sõna "kaunitar" halva alatooniga. Miks ta küll nii ütles? Ah, tõesti, meie, nai­sed, oleme ikka küll! Temale ei tarvitse just see sama tähendada. No ikka eksisteerib meeste- ja naistemaailm! Mehed on ikka hoopis teisest puust, vaikisin endiselt.
Lugu jätkub ajakirjas Saatus&Saladused veebruarikuu numbris.

Margit Peterson

0 kommentaari Lisa kommentaar