horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Võhivõõras

Noor naine katkestab külmad peresuhted ja kolib ära. Võhivõõrana võõraste keskel elamine oli ainus mõeldav väljapääs painajaliku mineviku küüsist pääsemiseks.

Inger vaatas üksisilmi oma hiiglaslike moonidega köögikardinat ja tundis vaikset rahulolu. Hämmastav, kuidas need suured verevad õied suutsid peletada illusiooni ülejäänud ruumi lihtsusest ja armetusest. Kardinatele oli ta juhuslikult peale sattunud odaval väljamüügil ja imekombel oli tal tol hetkel ka raha. Ta ei mõelnud pikalt, vaid ostis kardinad otsekohe ära. Harva, kui ta oma vaistus eksis. Inger teadis hästi, mis talle nii selga kui ka tema tuppa sobis. Enamasti oli raha see karm tõkkepuu, mis seadis omad piirid. Selles mõttes polnud tal valikuvabadust ja otsustusõigust kuigi palju. Vahel tundus talle, et tema elus muud peale piiride ei eksisteerigi. Ta silitas vargsi kanga jahedat siidist pinda. Talle meeldis kardina siledus ja ere värv. Nõndaviisi sai talle harjumuseks aeg-ajalt akna läheduses seista ja õue vaadata, pihk vastu pehmet siidi.
Ega õue peal suurt midagi näha muidugi ei olnud. Ingerile ei meeldinud eriti see nurgapealne alumise korruse korter. Tihti valdas teda tunne, et ta elab külarahva jaoks otsekui peo peal ja tema eraelu, olgugi et olematu, on kõigile vaatamiseks välja pandud. Vanad puitaknad heli kinni ei pidanud, alatasa kostis tuppa jõnglaste lärmi ja külanaiste seletamist. Vahel kriipis keegi mingi terava asjaga majaseina. Seegi oli kuulda. Vandaalitsemisest jäid seinale alles pikad inetud kriimud, mis juba niigi murenevast krohvikihist lapilist majaseina põrmugi ei kaunistanud. Lisaks sellele oli korter külm. Põranda jäist hingust oli tunda isegi läbi sussitaldade ja vannivesi ei muutunud kunagi sedavõrd soojaks, et Ingeril oleks tekkinud tahtmine sinna sisse lõõgastuma sulpsatada. Kiire dušš, peale mida tuli tükk aega lõdiseda, enne kui kehatemperatuur normaliseerus, enamat ta endale lubada ei saanud.

Aga ikkagi kodu!
Siiski oli ta mõnes mõttes rahul. Oma päriskodu, olgugi et üürikorter kolkas kahe maakonna piiril, kus polnud korralikku raadiolevigi ja enamasti segas muusikasaateid häiriv krabin, oli Ingeri jaoks suur asi. Vähemasti oli korter heas korras. Üürileandja, matsakas ja uudishimulik maanaine, nagu enamik neist siin, oli selgitanud, et varem asus nendes ruumides lasteaia saal. Nüüd sai sellest, korteri ainukesest suurevõitu toast, mille seinu kattis veidrate ovaalsete ornamentidega uus pruun tapeet, Ingeri elutuba. Ta sättis oma paar viisakamat mööblitükki paika ning otsustas leplik olla. Ikkagi oma, mis siis, et vaesus vaatas sisse uksest ja aknast. Elutoa akna ette ihaldas Inger bambusrulood, kuid kuna see oli kallis ja kättesaamatu importkaup, mida polnud sügaval nõuka-ajal kusagilt võtta, laenas ta ühel õhtupoolikul sõbralikult külamehelt, keda ta millegipärast vaistlikult rohkem usaldas kui teisi, ratta ning väntas jõe äärde. Sinna, kuhu teda abivalmilt oldi juhatatud. Soistel kallastel kasvas ohtrasti pilliroogu. Inger kukkus õhinal lõikama, köitis roo pampu, kuhjas pakiraamile ja tassis koju. Köögipõrandal valmis pilliroost ja pruunist heinapallinöörist paari järgmise õhtu jooksul võrdlemisi nägus aknakate. Inger oli rahul, nagu ta jäi rahule kõige muugagi, mida ette võttis. Talle meeldis, kuidas valgus ruloo pragude vahelt tuppa paistis ja põrandat triibutas. Just selle lummava valguse pärast, mida ta ühes kataloogis oli silmanud ja sealtpeale endale ihaldama hakanud, ta pika tee ette oli võtnudki.
Külarahvaga Inger suuremat tegemist ei teinud. Ta oli siin võõras ja kui mõni harv erand välja arvata, hoidis pigem omaette. Aga inimesed olid jutukad ja tavatsesid julgustamatagi ligi astuda. Uus nägu oli maakohas sündmus omaette ja seda võimalust ei jäetud kasutamata. Noist põgusatest kohtumistest noppis Inger enda jaoks välja nii mõnegi kasuliku vihje. Ta sai teada, millistes metsades on häid marja- ja seenekohti, kus tasub suviti ujumas käia ja muud seesugust. Maakond, kuhu ta oli pikemalt mõtlemata kolinud, oli Ingerile võõras, tal polnud siin ühtegi tuttavat, seepärast kulus hea juhatus ära. Tema jaoks oli peamine olla vanematekodust nii kaugel kui võimalik ja üksildasemat kohta andis tõepoolest otsida. Peale lõputute metsade, rabade ja hinge vaakuva asula polnud siin midagi. See sobis Ingerile suurepäraselt.
Jõhvikale oli Inger korra juba sattunudki, leides juhatatud paiga õige hõlpsalt üles. Hinges oli ta tänulik, sest punased marjad aitasid palgapäevaeelsest kitsikusest kenasti välja. Neist sai ilusat tumeroosat mannakreemi ja maitsvat toormoosi, mis asendasid hästi poe maiustusi ja olid pealegi palju tervislikumad. Soist metsa ja salalikku õllevärvi vett Inger ei kartnud. Lapsepõlve ohtrad marjalkäigud olid teda karastanud mättalt mättale hüppama ja hiigelsuurtest ristiämblikutest, kes igerike mändide vahele oma lõputuid püüniseid põimisid, eemale hoidma. Kuigi ämblikud nägid enamjaolt hirmsad ja ähvardavad välja, teadis Inger, et nad olid kahjutud. Mätastel punav saak korvas selle pisikese ebameeldivuse ning korv täitus metsaanniga.

Seened ja suhted
Nädalalõpul tekkis Ingeril uus plaan: minna vaatama sirmikukohta. Külarahvas hoidis millegipärast nendest seentest eemale. Eks ikka teadmatusest, oletas naine. Ingeril oli hästi meeles seente mahlane šnitslimaitse ja suured muna ning jahuga praetud rammusad kuhjad vanaema juures taldrikul, millest sai kõhu korralikult täis. Peaaegu nagu liha, mõtles ta rõõmsalt, sest palgapäev oli alles kahe nädala pärast ja näpud jälle põhjas. Maitsev praematerjal aga oli metsa all täiesti tasuta ootamas. Sirmikuid kasvas siinkandis palju, kohati lausa tee äärtes, suured pruunid kübarad nagu vihmavarjud kutsuvalt laiali. Ainult võta ja nopi.
Inger valis seenelkäigupäevaks nädalavahetuse. Ilm juhtus olema ilus, sügise kohta meeldivalt soe. Ta otsustas mitte korjata maantee äärest, vaid minna kaugemale metsa. Seal oli ta oma pikkadel jalutuskäikudel varemgi sirmikuid märganud. Ta ei mõelnud üksildusele, sellele, et tal polegi maailmas mitte kedagi peale iseenese. Lähisuhet ei olnud Inger kunagi sõlmida tahtnud, olles selleks liialt umbusklik ja pealekauba veendunud, et ta polegi kallimat väärt. Seega polnud kellelegi ei mõelda ega loota. Inger oli harjunud hakkama saama. Maailmas on palju üksikuid inimesi, meenutas ta endale. Ta ei haletsenud ennast ega pidanud end mingiks kaastunnet vajavaks erandiks. Elu lihtsalt ongi mõne inimese jaoks selline ja sinna ei olnud midagi parata.
Korv täitus ruttu ja Inger tänas mõttes kõigekõrgemat. Seeni jätkub mitmeks söögikorraks. Kodus puhastas ta kiiresti saagi, keerutas pruuni seeneliha osavalt jahu ja muna sees, nagu vanaemagi oli teinud, ning lasi sel pannile särtsatada. Peagi levis õhus hõrk praelõhn. Korraks tekkis Ingeris küll kõhklus, kas ta oli ikka õigeid seeni korjanud, sest mõnikord võisid söögiseened olla mürgiseentega äravahetamiseni sarnased, aga ta pühkis häirivad mõtted peast. Ta oli avastanud, et suudab neid päris osavalt ignoreerida. Emast ja võõrasisast mõtles ta üha harvem.
Süüa teha Inger oskas, kuigi pelgalt enda pärast vaaritas ta harva, ajades enamasti niisama võileibadega läbi. Nüüd oli vahelduseks jälle tore köögis ohjad haarata. Kui ma siiski eksisin ja minuga peaks midagi juhtuma, ei saagi keegi sellest niipea teada, taipas ta. Tööle pidi Inger minema alles uue nädala keskpaiku ja ega keegi temast vabal ajal puudust küll ei tundnud. Telefon vaikis nädalate viisi ja enamasti unustas Inger selle üldse laadimata. Sel polnud mingit mõtet. Ta kontaktlistis oli ainult kaks kontakti – kohaliku perearsti ja raamatukogu numbrid, mis kujutasid endast kogu tema isiklikku turvavõrgustikku. Kumbagi asutust ei külastanud ta rohkem kui hädapärast tarvis. Talle ei meeldinud inimeste silme alla sattuda ja ajaga see tunne pigem süvenes.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas..

0 kommentaari Lisa kommentaar