horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Võõras sõrmus

See aasta saabus Manni jaoks vapustustega. Enne naistepäeva on hea meenutada, kuidas täpselt.

Ehete sära, kuuseokste lõhn, kingitused... Vana-aastaõhtu on alati tulvil meeldivaid hetki ja iga kord soovin, et see korduks taas. Aga seekord segas mind... Timo.
„No oled sina alles kraami kokku ostnud, Mann,“ irvitas naaber, aidates mul kilekotte lifti tarida. „Ja kus sinu südamearmastus siis on? Miks tema sind ei aita?“
„Töötab,“ ohkasin.
„Millegipärast on ta sul pidevalt tööl.“
„Ära seleta. Ega ma sinu Liisakest ka eriti tihti näe.“
„Sest ma ei palu tal eriti tihti külla tulla.“
„Kas külla palumine pole sind juba ära tüüdanud? Äkki oleks aeg ka naiseks paluda?“
„Naabrinaine, sa lausa loed mu mõtteid,“ muheles Timo ja tiris taskust välja punase sametise karbikese, mida meist enamus näha ihaldab.
„Ära sa märgi! Otsustasid siiski lõpuks,“ ei uskunud ma oma silmi. „Tee lahti! Näita!“
Timo avas rahuloleva näoga karbikese.
„Kui ilus!“ õhkasin.
„Proovi sõrme!“
„Hull peast! See pole ju minu oma!“
„Ole nüüd! Mis ajast sa ebausklik oled?“

Appi! See ei tule ära!
Tõepoolest, oleks päris huvitav näha, kuidas see mu sõrmes välja näeb. Äkki teeb ka Margus mulle kunagi abieluettepaneku...
Pikemalt mõtlemata hakkasin sõrmust sõrme proovima. Õigemini punnitama.
„Timo, see on mulle väike.“
„See polegi sulle mõeldud. Võta nüüd ära, olemegi meie korrusel.“
Väljusime liftist. Naaber aitas ostukotid mu ukse juurde tassida.
„Timo, see ei õnnestu!“
„Mis tähendab – ei õnnestu? Las ma proovin ise!“
Seisime trepimademel ja üritasime sõrmust sõrmest ära tirida.
„Miks sa selle siis sõrme toppisid, kui ta väike oli?!“
„Ise ütlesid: „Pane sõrme!““
„Kas teed alati, mis kästakse?!“
Äkki avanes naaberkorteri uks ja nägime Liisat lävel seismas. Ootamatusest pillas naabrimees punase karbikese käest ja see veeres otse ta kallima jalgade ette. Jälgisime seda teekonda hinge kinni pidades ja siis tõstsime silmad Liisa poole.
„Tore küll! Samal ajal, kui mina sulle siin kartulisalatit kokku keeran, üritad sina kellelegi teisele abieluettepanekut teha! Nii sa mind siis armastadki?!“ kriiskas naine põlle eest rebides.
„Liisake, sa saad kõigest valesti aru!“
„Ja kuidas ma sellest aru peaksin saama?! Sa paned ju oma naabrinaisele sõrmust sõrme!“
„Ma võtan seda ära!“
„Mul suva: paned või võtad! Arvasin, et oled teistsugune! Aga sina...“
Ta jooksis korterisse, haaras oma kasuka, saapad ja kotikese ning tormas minekule.
„Rohkem ma sind näha ei taha! Kuradi täkk selline! Ja ära üritagi mulle helistada!“
Me seisime ja vaatasime Liisale mõistmatute nägudega järele.

Stseen vannitoas
„Mis see siis nüüd oli?“ küsis Timo veidi aja pärast.
„Normaalne naiselik reaktsioon. Tiri see neetud sõrmus nüüd ära, enne kui Margus kohale jõuab!“
Naabrimees vaatas mulle otsa.
„Mis sa arvad, kas Liisa tuleb veel tagasi?“
„Kui naine sellise pauguga lahkub, siis kindlasti. Anna oma Liisale veidi aega maha jahtuda. Enne veel, kui kellad kaksteist jõuavad lüüa, näed teda taas pliidi ees seismas ja sulle midagi maitsvat valmistamas. Usu mind!“
Timo vangutas pead.
„Saa siis nüüd teist naistest aru...“
„Kavatsed siis selle sõrmuse ära võtta või jäängi sellega igavesti ringi käima?“
„Peame su sõrme vee alla panema, siis tuleb kergemini ära.“
Läksime minu korterisse ja panin vannitoas vee jooksma.
„Tee nüüd eluga! Äkki tuleb Marks varem ja leiab meid vannitoast. Vot siis saab alles nalja!“
„Midagi naljakat ma selles küll ei näe,“ kuulsime ootamatult kedagi selja tagant ütlevat. Pöördusime ja nägime... minu Margust.
„Ja kust sina siia said?“ küsisin tobedalt naeratades. „Pidid ju tööl olema?“
„Otsustasin varem ära tulla. Nagu ma aru saan, siis asjata.“
„Margus, ma selgitan kohe. See pole see, mida sa arvad!“
„Mis tähtsust sel enam on, mida ma arvan,“ vastas ta. „Suurepärane üllatus vana-aastaõhtuks, kallis.“
Margus viskas suure lillekimbu ja kingitused põrandale ja lõi korteriukse prõmmuga enda järel kinni.
„Hea, et ta sõrmust ei näinud,“ ohkas naabrimees.
„Timo, ma löön su kohe praegu maha...“

Probleemid traumapunktis
Ilusat kingitust, mis jõudis meie suhted põrmustada, meil sõrmest ära tirida ei õnnestunudki. Seepärast otsustasime traumapunkti sõita.
„Pealtnäha oled selline õbluke, kuidas sul nii jämedad sõrmed saavad olla?“
„Timo, pea suu! Sa meenutad mulle praegu Punamütsikest, kes hundile külge lüüa üritab. Mul on igati normaalsed sõrmed!“
„Kas me peame tõesti arsti juurde minema? See on ju tühiasi!“
„Ära sa ütle! Äkki proovid siis veel kord seda ära võtta?“
„Olgu, lähme siis pealegi. Traumapunkt ju siinsamas nurga taga.“
Seal läks asi veelgi hullemaks, sest meedikud said meie üle tubli kõhutäie naerda.
„Mis sa, peigmees-poiss, siis suurust ei täpsustanud, enne kui sõrmust ostma tormasid?“ küsis valvearst.
„Pruut oleks võinud ju ka ümber mõelda?“ irvitas medõde.
„Nüüd pole tal pääsu kusagile! Seepärast ta väiksema sõrmuse ostiski!“
„Sellise asja puhul pole suurusel tähtsust.“
Aastavahetuseni oli veel piisavalt aega, kuid me saime aru, et meditsiinitöötajad olid seda juba innukalt tähistama asunud.
„Teie võtke sõrmus ära, meie oleme oma sõu juba kätte saanud,“ ohkas Timo väsinult, naljadele tähelepanu pööramata.
„Kaks korda õhtu jooksul,“ kinnitasin mina.

Igaveseks lahkutakse vaikides?
Akna taga langes laia lund. Istusime Timoga tema autos ja jõime šampanjat. Otse pudelist.
„Ära põe, ei kao see sinu Liisa kusagile. Igaveseks lahkutakse vaikides.“
„Sinu oma läks vaikides.“
„Aitäh, naaber, et lohutasid.“
„Ära nüüd lase tujul langeda. Kui armastab, tuleb tagasi. Ta ju armastab sind?“ täpsustas Timo igaks juhuks.
Ma kehitasin õlgu.
„Ei teagi enam.“
Vaatasin tuledes säravaid aknaid. Täna on aasta kõige tähtsam päev ja meie istume nagu idioodid autos.
„Ma ei te, kuidas sina, Timo, aga mina tahan nüüd koju. Öeldakse ju, et nagu uut aastat vastu võtad, nii sa järgmise aasta ka mööda saadad.“
„Olgu nii,“ muigas ta. „Ja sa usud seda?“
„Me oleme sinuga juba oma vitsad kätte saanud – nii et usun küll.“
Väljusime autost ja hakkasime maja poole minema.
„Kõik algas ju nii hästi,“ ohkas Timo.
„Ära kurvasta, kõik on veel ees.“
„Sina ka,“ ütles ta mürgiselt.

Eliise Mäesalu

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar