horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Zucchero, „Black Cat Sugar Fornaciari“, Universal Music

Zucchero on läbi aegade olnud üks hinnatumaid ja edukaimaid itaalia artiste, kes Eestiski kontserte andnud.

Vanust tal juba kuuskümmend, muusikaareenidel figureerinud üle kolme aastakümne, tema plaate on kokku müüdud üle 50 miljoni.
Kuigi teda teatakse üldjuhul ikkagi vaid ammuse, koos Paul Youngiga esitatud, (super)lööklaulu „Senza Una Donna“ järgi, pole ta kaugeltki mitte mingi ühehitimees ega muusikaliselt võttes liiga „pehme pop“.
Zucchero uusima albumi ümbriseletrükitud pealkiri on seekord natuke segadusttekitav, tegelikult võiks olla lihtsalt „Black Cat“ ja kõik. Sugar on sama mis Zucchero (suhkur vastavalt inglise ja itaalia keeles) ning Fornaciari on tema perekonnanimi.
Zuccherot loetakse eelkõige bluusroki lauljaks-laulukirjutajaks, kuid ta tunneb ennast kaunis koduselt veel souli ja gospeli valdkonnas. Laulmise kõrvalt mängib Zucchero mitmeid erinevaid pille, akustilist kitarri, klaverit, klahvpille ja orelit.
Aprilli lõpus ilmunud „Black Cat“ on Zucchero kaheteistkümnes stuudioalbum, tema esimene täispikk viimase kuue aasta jooksul, eelmine oli „Chocabeck“ (2010). Valdavalt itaaliakeelne, kuid leiab ka ingliskeelseid lugusid.
Rõhutatakse, et siin pöördub Zucchero tagasi oma soul & bluusi juurte juurde, kuid tegelikult on töö muusikaliselt tunduvalt avaram, ei ole kammitsetud rangelt kindlate piiridega.
Singlitena esindavad uut albumit rahvalik, mahlakas, ülevürtsitatud „Partigiano Reggiano“ ja „Voci“ (Namanama versioon). Neist viimane on kuidagi mõtisklevam, hõrk ja nauditav, toimib oluliselt paremini.
Albumi kõige tähendusrikkam ja ühtlasi täielik tipphetk on pala „Streets Of Surrender (S.O.S.)“,
aeglasema vooluga ja ballaadilik, mis millegipärast tundub kuidagi brucespringsteenilik. Mis aga eriti huvitav moment siinkohal, loole on lüürika kirjutanud Bono.
Lugu on pühendatud eelmise aasta novembris Pariisis toimunud terrorirünnakute ohvritele.
Seal teeb kaasa ansambli Dire Straits liider Mark Knopfler. Kes muide mängib kitarri ka „Ci Si Arrendes“, palas kus Zucchero kohati väga võimsa vokaalsooritusega hakkama saab.
„Streets Of Surrenderi“ kõrval on teiseks selgelteristuvaks ja pea sama toimivaks „Hey Lord“.
„Black Cat“ on saadaval kolmes erinevas formaadis – itaalia, rahvusvaheline ja jaapani.
Itaalia plaadiedetabelis kerkis Zucchero mõistagi koheselt esikohale. Sügisel järgneb tema tuur läbi paljude Euroopa riikide.

Hinne: 7/10

Ülo Külm

 

0 kommentaari Lisa kommentaar